Glenn D. Wilson: Geenius või hull?
Suured kunstnikud ja teadlased paistavad olevat läinud pärast oma suuri saavutusi veidi hulluks. Isaac Newton, kõigi aegade suuremaid füüsikuid, tõi teadusse gravitatsiooni mõiste ning arendas optikat, mehaanikat ja matemaatikat. Kuid ta oli ka üha kahtlustavam ja umbusklikum, sukeldus vanemas eas alkeemiasse ja otsis piiblist varjatud sõnumeid. Newtoni ajal alkeemiat küll hulluks harrastuseks ei peetud ja tema käitumist võis mõjutada katseid tehes saadud elavhõbedamürgitus.
Ka Beethoveni ja van Goghi kohta väidetakse, et nad läksid järk-järgult hulluks, kuid põhjused on sama vaieldavad. Beethoveni maania põhjuseks võis olla alkoholism, süüfilis või pliimürgitus (pealegi jäi ta kurdiks, mis muserdaks vaimselt igaüht, eriti muusikut). Van Goghi kohta levivad teooriad, et tema suuri meeleolukõikumisi põhjustas pigem porfüüria [nahka ja närvisüsteemi kahjustav pärilik haigus] kui bipolaarne meeleoluhäire.
Dopamiini mõju
Teistes ilmneb geniaalsus ja hullus samaaegselt. Nikola Tesla oli briljantne rakendusteadlane, kelle saavutused konkureerisid Edisoni omadega. Ta sai raadioside ja energeetika vallas umbes 300 patenti, oli pioneer vahelduvvoolu ja hüdroenergia alal. Ühtlasi väitis ta end olevat ühenduses teiste planeetidega ja kannatas veidrate sundkäitumisviiside all.
Ka John Nash, Nobeli preemiaga pärjatud matemaatik ja mänguteooria rajaja, kannatas paranoiliste luulude all. Ta hospitaliseeriti sunniviisiliselt ja pidi teesklema tervet mõistust, et vabaks saada. Hiljemgi kuulis ta ikka veel hääli, kuid õppis nendega elama ja neist vaikima.
Mõnikord määrab selle, kas inimest peetakse geniaalseks või hullumeelseks, juhus või sotsiaalne keskkond. Omaaegsete kirikujuhtide jaoks ei pruukinud Galilei olla hull, kuid ilmselgelt ei osanud nad hinnata tema geniaalsust ja määrasid ta eluaegsesse koduaresti. Picasso või Einstein oleks mõnel teisel ajal või kohas saadetud hullude varjupaika, mitte leidnud austust oma originaalse mõtlemise eest.
Tugevaimad tõendid geniaalsuse ja hulluse seosest pärinevad geneetikast. Loominguliste isikute lähisugulastel on suurema tõenäosusega skisofreeniat (ja vastupidi – psüühikahäiretega isikutel on loovamad sugulased). Näiteks Einsteini poeg oli skisofreenik. Loomeinimeste lähisugulased on tegelikult rohkem altid psüühikahäiretele kui loomeinimesed ise, sest tegelik haigus hakkab tõenäoliselt loovat karjääri takistama. Erandiks näivad olevat kirjanikud, kel esineb sageli käitumishäireid, sealhulgas psühhoose, meeleoluhäireid, sõltuvusainete kuritarvitamist ja suitsiidi.
Kas ka elukeskkonnal võib olla oma osa? Traumaatilisi lapsepõlvesündmusi paistab olevat teadusse ja kultuuri väljapaistva panuse andnud inimeste puhul sagedamini. Ühest 700 kõrgsaavutustega inimese uuringust selgus, et neist kolmveerandil oli raske lapsepõlv, eriti sage oli vanema kaotus. „Saatuselöökide kool” võib anda ühtaegu nii inspiratsiooni kui ka motivatsiooni, aga tekitada ka psüühikahäire. Ent see seisukoht räägib vastu arusaamale, et saavutusi soodustavad vanemlik toetus ja julgustamine, mitte halb kohtlemine ja ilmajäetus. Teine uuring on tõepoolest näidanud, et kuulsate inimeste taustaks on sagedamini jõukus kui vaesus.
Side geniaalsuse ja hulluse vahel võib olla dopamiini funktsioon (või düsfunktsioon). Dopamiin levitab keemilisi sõnumeid ajupiirkondades, millest sõltub positiivne meeleolu ja saavutusvajadus. Geenidel, mis moduleerivad dopamiinitaset, on leitud olevat seos uudsust otsiva käitumise ning impulsiivsuse ja psühhootilisusega. Narkootikumid, mis tekitavad sõltuvust ning viivad mõnikord luulude ja hallutsinatsioonideni, tõstavad tavaliselt aju dopamiinitaset. Psühhoosivastased ravimid seevastu on ühtlasi dopamiinivastased (seepärast on ravile raske alluda).
Nii geeniustel kui ka psüühiliselt haigetel on kalduvus näha avaraid seoseid. Seda näeb ebatavalistest vastustest sõnaassotsiatsioonide testis või mõnedel Salvador Dalí sürrealistlikel piltidel. Näib, et dopamiin suurendab sellist mõttepaindlikkust.
Hullud ideed
Skisofreenilist mõtlemist iseloomustatakse kui ülehõlmavat – olulise piirid on seatud laiemaks. Enamiku inimeste jaoks poleks õuna puu otsast langemisel ja planeetide liikumisel midagi ühist, aga Newton oli nii läbinägelik, et ühendada need gravitatsiooni mõiste alla. Loomulikult, kõik üldistused ei osutu sama kasulikuks, kuid paljude suurte teaduslike teooriate sünd on sõltunud võimest näha ebatõenäolisi seoseid.
Kuidas täpselt ülendab avarate seoste poolest rikas mõtlemine inimese geeniuseks, on ebaselge. Kui genereeritakse palju hulle ideid, võivad mõned neist märki tabada. Kuid jutt juhusest kõlab ikkagi nagu „ahvid kirjutusmasina taga” – ahvidel kuluks tohutult aega, et juhuslikult saaks trükitud Shakespeare’i kogutud teosed. Suured läbimurded teaduses – nagu evolutsiooniteooria – ja suured kunstiteosed – nagu Wagneri „Nibelungide sõrmuse” tsükkel – ei saa sündida ainult juhuse läbi. Tavaliselt läheb tarvis sügavat kujutlusvõimet ja kõrget intelligentsi.
Loeb ka pühendumine. Ühe uuringu järgi on kõige loovamad inimesed tavaliselt ka produktiivsemad. Loomingu kvaliteedi ja kvantiteedi vahel on positiivne korrelatsioon, seega läbisegi meistriteostega sünnib geeniusel ka palju keskpärast.
Pareidoolia – mõtestatud mustrite nägemine seal, kus neid tegelikult ei ole (s.o vaimude nägemine ja häälte kuulmine) – on segatud nii loovusse kui ka hullusse. Sellel tajumisviisil on ellujäämisväärtus, sest metsas kiskja tähele panemata jätta on suurem viga kui näha kiskjat seal, kus teda pole. Liialdatud pareidoolia on omane skisofreenikutele ja seda võimendab dopamiin.
Piinatud hinged
Loovusega on seotud ka bipolaarne käitumishäire, mida iseloomustavad äärmuslikud meeleolukõikumised. Eriti paistab seda esinevat kunstnikel, kirjanikel, muusikutel ja koomikutel. Meeleoluhäirete all näivad olevat kannatanud näiteks Tšaikovski, van Gogh, Virginia Woolf.
Bipolaarse häire all kannatajad on tihti piinatud hinged, ja nõnda kogetud tunded võivad suurendada loomingu sügavust. Teisalt võib maniakaalses faasis vallanduv ideetulv soodustada produktiivsust. Samamoodi nagu skisofreenia ja geniaalsuse vaheline kompromiss, võivad bipolaarse häire sügavikud ja tipud luua tasakaalu, mis võimaldab evolutsioonis ellu jääda. Bipolaarsele häirele on olemas ravi, kuid on oht, et meeleolu tasandamine võib pidurdada loomejõudu.
Mis toetab skisofreeniageenide püsimist? Uuringud näitavad, et meeste puhul suurendab loovus paaritumisedu. Kuna naiste puhul sama seos puudub, pole imestada, et meeste produktiivsus kunstis ja teaduses ületab naiste oma ligikaudu kümnekordselt.
Ühtlasi on ilmne, et sellest, kes on pidevalt „ära haldjate juures”, ei saa loomeinimest, ta peab säilitama enda üle ka kontrolli. Võtkem näiteks James Joyce ja tema tütar Lucia, kelle skisofreeniat ravis Carl Jung. Joyce kahtles oma tütre skisofreenias, väites, et Lucia mõttemustrid on tema omadega sarnased. Jung vastas, et isa-tütar on mõlemad kui jõe põhja jõudnud inimesed, kuid Jung on sinna sukeldunud, aga Lucia kukkunud.
Geniaalsusel ja hullusel on palju ühist, ent ka olulisi erinevusi. Enamasti seisnevad need intelligentsuses, enesetunnetuses ja kontaktis reaalsusega. Dalí oli oma toretseva habeme ja maniakaalse pilguga ekstsentriline, endassehaaratud ja suurejooneline. Aga ta oli ka osav joonistaja, kes lõi briljantseid kunstiteoseid, mis tegid ta rikkaks ja kuulsaks. Seega ei olnud ta täiesti hull.
Artikkel põhineb autori loengul Londonis Gresham College’is.
