Geisuhted – reguleerida või mitte?

Ühelt poolt abiellutakse meil pigem vähe ja lausa kaks kolmandikku lapsi sünnib väljaspool traditsioonilist abielu. Teiselt poolt väärtustatakse abielu ometigi sümboolsel tasandil kõrgelt. Sellises keerulises olukorras on hakatud rääkima ka mitteabieluliste kooselude riigipoolsest reguleerimisest ja ehk on kõige põnevamaks teemaks siinkohal samasooliste kooselude regulatsioon.

Euroopas on praegu gei­abielu võimalik sõlmida viies riigis (Belgia, Holland, Hispaania, Norra, Rootsi) ja abieluga juriidiliselt võrdset partnerlussuhet tunnustatakse veel kolmeteistkümnes riigis. Eestis peaks justiitsministeerium kevadel välja tulema oma ettepanekutega mitteabielulise kooselu reguleerimise kohta ning uue seaduse raamistikku on võimalik haarata ka samasooliste kooselud. Geiaktivistid kogusid hiljuti sel eesmärgil ka toetusallkirju. Tundub, et samasooliste kooselu just abieluna tunnustada ei olegi neile olnud nii oluline, vähemalt pole sellesuunalist tegevust siin Eestis märgata olnud. Kui olulisim on lihtsalt võrdne kohtlemine vastastikuste õiguste-kohustuste ning riigipoolse suhtumise mõttes, siis see on võimalik ka abielu terminit kaasa­mata (see kehtib muidugi nii hetero- kui ka homoseksuaalsete paaride mitteabielulise kooselu kohta). Praegu kehtib aga olukord, kus pikaajalist elukaaslast ei pruugita lasta haiget partnerit vaatama või tuleb elukaaslase surma korral välja kolida kadunukese nimel olnud, kuid aastakümnete jooksul kahele koduks olnud elupaigast.

Kristlaste vastuseis

Küll on aktiviseerunud nii-öelda vastaspool – kristlikud noored on kogunud allkirju homoabielu vastu. Nemad näevad abielu mõiste laiendamises kooseludele ning homopaaridele selle püha institutsiooni devalveerimist. Tõepoolest, kui seostada abielu selle nähtuse kristliku traditsiooniga, siis võib vastuseisu mõista.  Kuid kui paljud eestlased on nõus riigi seadusandluse sidumisega piibliga?  Sest siis peaks põhimõttekindel inimene nõudma sellist sidumist süstemaatiliselt, mitte valikuliselt ega ole üldse kindel, et suur hulk kõige erinevamaid (ning sageli ka vastukäivaid ja arhailisi) piibli ettekirjutusi meie elukorraldusega rahumeelselt ühtiks.

Ja teiselt poolt, ühe devalvatsioon on teise moraalne progress, ka inimõigusi „devalveeriti” kunagi kõigi seisuste ja alles suhteliselt hiljuti ka naiste kaa­samisega. Paljude arvates pidi sellele järgnema ühiskondlik allakäik, samamoodi nagu geikooselud väidetavalt ohustavad praegu rahvuse ja riigi püsima- jäämist.

Sageli keskendub homoseksuaalsuse debatt küsimusele, kas tegemist on kaasasündinud nähtusega või individuaalselt langetatud ning keskkonnast mõjutatud valikuga. Esimesel juhul oleks tegemist paratamatusega, identiteediga, mida inimene ei ole saanud valida, ja seega oleks homoseksuaalsuse põhjal diskrimineerimine põhjendamatu.

Vastus küsimusele, kas homo­seksuaalsus on kaasasündinud või mitte, on olnud mitmete teaduslike uurimuste eesmärk. Geneetikud on proovinud leida nn homogeeni, seni küll ebaõnnestunult, kuigi tõendusmaterjali on leitud homoseksuaalsuse teatava päriliku komponendi kohta. Samas, kuna inimese seksuaalsuse puhul on tegemist kompleksse nähtusega, siis on ilmselt lihtsameelne eeldada, et põhjus peitub vaid ühes geenis (enamik tavalisi haigusigi on paljude geenide omavahelise mõju tagajärg kindlas keskkonnas).

Tegelikult võib ka argumenteerida, et pole üldse tähtiski, kas inimese seksuaalsuse suund on paratamatult kaasa antud või valiku küsimus. Valikuvabadust on ju ikka demokraatlikus ja liberaalses traditsioonis pigem toetatud – just niikaua, kuni minu langetatud valikud ei kahjusta teiste valikuid. Seega võib vabatahtliku valiku argumenti tõlgitseda ka liberaalse enesemääramisõiguse raamistikus – kui seksuaalne orientatsioon on vabalt langetatud otsus, pealegi peamiselt inimese eraelu puudutav, siis tuleks ühiskonnal seda ka aktsepteerida.

Tõsi on, et homoseksuaalsust on läbi ajaloo peetud hälbeks enamikus ühiskondades. Aga sellest ei saa kuidagi järeldada, et peaksime seda ka tänapäeval niimoodi käsitlema. Läbi ajaloo on enamikus ühiskondades ka naisi peetud mittetäisväärtuslikeks inimesteks, aga tänapäeval ei ole vähemalt avalikkuses selliste seisukohtadega esinemine enam aktsepteeritav.

Kui osale inimestest ei kujuta homoseksuaalsus endast mingisugust probleemi, aga teiste arvates on tegemist hälbega, siis Eestis tundub olevat ehk suurim nende osakaal, kes homoseksuaalsust küll sallivad, kuid panevad pahaks selle käsitlemist ja aktsepteerimist avalikus ruumis. Ka samasooliste kooselu riiklikku reguleerimist on peetud lausa propagandaks, niisuguse tegevusega justkui toetataks nähtust, mida ei saa küll „välja juurida”, kuid mida oleks ehk parem ignoreerida. Huvitav on siinjuures see, et kui geiparaadid ning geikooselude legaliseerimine väidetavalt saadavad signaali noortele, siis usutakse ilmselt tõesti seksuaalse orientatsiooni paindlikkusse, mis on iseenesest ju pigem radikaalne kui konservatiivne arusaam.

Homoseksuaalsus ei ole tõepoolest n-ö keskmine nähtus, aga normaalsuse skaala ei piirdu ju ometi keskmisega. Kuigi samasooliste kooselud ei anna järelkasvu (vähemalt traditsioonilistel viisidel), siis ei tasu sellest veel järeldada, et need kooselud ohustavad riigi või rahvuse püsimajäämist. Jättes kõrvale fakti, et homoseksuaale on alati vaid väike osa populatsioonist, pole järeltulijaid ka hulga samasooliste paaride seas.

Ja kui mitte pidada ainsaks ühiskondlikuks püsiväärtuseks mehe-naise kooselu, siis on need väärtused aus ka geide seas, kuna enamik neist pole kuidagi seotud inimeste seksuaalse orientatsiooniga.

Ebaõiglane üldistamine

Lõpetuseks – homoseksuaalid ei ole mingi ühtne sotsiaalne grupp, kuigi paratamatult tundub, et avalikkus identifitseerib neid pigem paraadil osaleva kirju seltskonnaga. Neid seostatakse mingi kindla „maailmavaate ning eluloogikaga” (vt Tõnu Lehtsaare artiklit „Homoseksuaalsusega mittenõustuja pole veel homofoob” PM 21.09.2009). Homo oleks justkui mingi tüüpiline karakterroll mõnest näidendist, oma kindlate teeside, riietusstiili ning fikseeritud eesmärkidega. Aga selline üldistamine on väga ebaõiglane. Seksuaalne orientatsioon on vaid üks osa inimese identiteedist, nagu heteroseksuaalide seaski on meil sotsiaalselt konservatiivseid ning vasakpoolseid, usklikke ja ilmalikke, noori ja vanu, Õhtulehe  ning Sirbi lugejatest homoseksuaale. Ehk on loomulikki, et praegusel ajastul, kus seksuaalse orientatsiooni põhjal diskrimineerimine on paljudes riikides ära keelatud ning teema on n-ö kuum, siis on ka homoseksuaalsus inimeste identiteedi raskuskeskmena rohkem nähtaval. Samamoodi nagu laulva revolutsiooni ajal oli eestlaseks olemine meie identiteedis ehk kesksemal kohal kui praegu.

Kui homoseksuaalidel kui grupil tõesti on mingi kindel maailmavaade ning eluloogika, siis on selleks vajadus otsida lähedust ning võimalust jagada oma elu armastatud inimesega ning õigus eeldada, et teised ning riik seda neile ka adekvaatselt võimaldavad ja seda tunnustavad. See eluloogika aga ei erista neid kuidagimoodi ülejäänud inimkonnast.