EVI ARUJÄRV: Mu lehkav isamaa

 Ka nn heades rajoonides on piirkondi, kus neid liigub: eikellegimaa, kus seda veel leidub; bussipeatused, turgude ümbrus, haljasalade varjatumad nurgad, mererand. Maarajoonides on põhiline leviala kaupluste ümbrus. Mõnikord eksib mõni neist ühissõidukisse – sellest annab teada spetsiifiline, liigile omane lõhnabukett. Leidub erinevaid vahevorme, mida kohe ära ei tunne, sest kultuurilised tegurid segavad looduslikke protsesse ja transformatsioon on suhteliselt aeglane. On eriliike, kellest samuti palju ei teata, sest need pesitsevad kinnistes tsoonides või on varjatud eluviisiga. Ka ei ole nooremad isendid alati omandanud identifitseerimiseks vajalikku väljakujunenud vormi. Enamik neist loomulikult silma alla ei satu. Aga juhusliku vaatluse aluselgi tundub neid olevat väga palju. Arengu lõppfaasi jõudnud isendid lehkavad võimsalt ja nende tardunud, paistes nägudesse on vajutatud unustuseriigi pitser.

Olen juba aastaid mõelnud, et neist võiks teha fotonäituse – paari sigareti või pudeli õlle eest oleks enamik lõppstaadiumisse jõudnud isendeid kindlasti pildistamisega nõus. Fotosid võiks olla ühe korraliku näitusesaali täis. Näitust võiks eksponeerida ka riigikogus – seal käivad koos kultuursed inimesed. Tegelikult lahendaks see ka vabadussamba probleemi. Konkurssi ei oleks vaja. Sest mis on meie suurim, kõigile ühiskonnagruppidele tagatud vabadus ja põhiline inimõigus, mis ei sõltu east, tegevusalast ega eriti sissetulekustki? Loomulikult vabadus ja – erinevalt paljudest teistest, teoreetilistest vabadustest – ka reaalne võimalus ennast surnuks juua ja seda juba varasest noorusest peale. Joodik – degradeerunud, haisev inimvare – võiks olla Eesti vabaduse kõige ausam ja ehedam sümbol.

Putini käsi on mängus

Sellised on loodusuurija tähelepanekud – mida siiski ei tasu alahinnata, sest sotsiaalsetele probleemidele “loodusteaduslikul” lähenemisel on Eestis pikad traditsioonid. Sellest annab tunnistust populaarne, kuigi ühiskonnaelu teisi aspekte esindav terminoloogiagi: alfaisane ja julge hunt (juurutajad vastavalt Toomas Paul ja Ignar Fjuk) kui sotsiaalse käitumise mõõdupuud. Aga üldtuntud on ka näiteks geoloogid, parmud ja linnud. Naturalistlikku vaateviisi ühiskonnaprobleemide käsitlemisel on täiendanud ja rikastanud sotsiaalpornograafiline, mida kohtab seltskonnakroonikas või tõsielufilmides, kuid sisuliselt esindab see samuti loodusteaduslikku vaateviisi, ainult demokraatlikumas ja maalilisemas vormis. Aeg-ajalt esineb kirjeldatud probleemide valgustamisel veel ka niinimetatud vasakpoolset hala, aga see on halb toon, mis ei ole kooskõlas meie edulooga.

Kui looduse aroomidest pisut kõrgemale tõusta, siis pole saladus, et imettegeva komplektiga “turumajandus + demokraatia” käib kaasas hulk vastuolusid. Tavateadvuses ja ka poliitilises retoorikas on ka turumajandus enamasti mingi “looduslik”, etteantud, neutraalne keskkond, mille sees, kuid siiski sellest keskkonnast täiesti sõltumatult toimib ideaalne, metafüüsiline vaimuelu, kuhu kuuluvad kõik ilusad asjad vabadusest kuni võrdsuseni. Tegelikult on konkurentsil ja hierarhiatel põhinev turumajandus ja võrdsustamisel põhinev demokraatiamudel juba iseenesest olemuslikult vastandlikud. Ka demokraatia diskursus on iseenesega riius: eeldades ühest küljest deklaratiivselt võrdsustamist, toetab see indiviidi väärtustades paratamatult ebavõrdsust ja õigustab sel viisil ka sotsiaalset kihistumist.

Kui kõik ühiskonnas juhtuv on “looduslik” ja teatud inimgruppide mõningane pahaolu või kummalised sotsiaalsed mutatsioonid on vaid üldise õitsengu ja lakkamatu arengu tühine tupikharu ja loomulik kadu, siis pole midagi teha. Selge, et looduse vastu ei saa. Ütlemata tore muidugi, et ühiskondlikud olud pakuvad selle vastiku olukorra leevendamiseks vabadust, mis peitub pudelis. Viimasel ajal ümbritseb pudelis (ja ka kõigis muudes reaalsetes või virtuaalsetes anumates) peituvat vabadusaadet ka lausa ülevus ja kodanikuühiskonna paatos: iga pohmellis rullnokk, kes oma teist või kolmandat pudelit esimese hingekarje järel kätte ei saa, teab täpselt, et tema vabadusi ja inimõigusi rikutakse; erakond, kes talle seda pudelit paari tunni vältel keelab, on Saatanast ja vastav ametnik on Putini agent.

Loomulikud kaod

Kui majandus on nagu loodus ja vabadus on pudelis, siis jääb loomulikult tähelepanuta, missuguseid tohutuid kultuurilisi, eetilisi ja moraalseid muutusi on just konkreetsed majandusolud ja otsused ühiskonnaellu toonud. Olgu siis – loodus on tõepoolest loodus. Aga päris mitu “loodusteaduslikku” ja ka tavalist küsimust võiks selles olukorras siiski esitada. Kui suured peaksid ühiskonnas olema kirjeldatud loomulikud kaod – kõiksuguste “mutatsioonide” ja sotsiaalse evolutsiooni tupikharude osakaal? Või peenemalt: kui suured peaksid need kaod olema, pidades silmas emakese Looduse – selle tõelise – tõepoolest vaieldamatuid ja ületamatuid kapriise, ja kui suured on need kaod tegelikult, põhjusel, et riik on toiminud oma inimeste suhtes kurja võõrasemana? Need on kõige üldisemad küsimused, mille võib ka eriküsimusteks jagada. Näiteks kui mitut klassitäit purjus lapsi kuus või aastas peaks hõlmama loomuliku kao norm? Kui palju liiklusohvreid? Purunenud peresid? Haigusabi miljoneid? Puuduvaid töökäsi? Elamata elusid?

Ma ei tea, kas arenevasse avalik-õiguslikku meediasse suunatud majaehituse miljonitest jääb pisku üle, et algatada ja korralikult ette valmistada arutelusid, mis esitaksid väga täpseid ja väga jõhkraid küsimusi, sundides selgeid seisukohti võtma ka erakondi ja  valitsust. Ma ei tea, kas on võimalik, et see teeks lõpu kuritegelikule, metafüüsilisele hämale vabadusest ning viiks kokku üldised põhimõtted ja konkreetse sotsiaalse tõeluse. Aga miks ei võiks see arutelu alata just nüüd, kui me oleme tugevad, ühtsed, edukad ja vabad. Või kas oleme?