EVI ARUJÄRV: Mõtteid religioossusest

Peamine põhjus on siiski huvipakkuv saladuslikkus, mis iseloomustab kõiki võimukatel metafooridel põhinevaid maailmamõistmise viise. Ei allu ju see mõttetegevuse “jõnks”, mille käigus usklik “pakib” kogu olemas olemise ime üheainsa püha loo või tähendamissõna raamidesse, mingile loogikale ega kriitikale.

Kristluse puhul tundub too teadvuse “jõnks” eriti hämmastav, kui arvestada kandva metafoori inimlikku ahtust ja “erapoolikust”. On ju sureliku inimese päritud süü, millel põhineb lunastuslugu, ilmselgelt liiga “väike” kategooria, et sellesse võiks mahtuda olemas olemise saladus. Pärispatu dogma manipuleerib varjamatult inimtunnetega ning tsementeerib sotsiaalsed hierarhiad ja kogu inimliku viletsuse, kannatuse ja ebaõigluse. Kõigekõrgem, kes kasutab nõrgema kallal põlastusväärseid jõuvõtteid, tundub moraalselt liiga väike, et teda võiks jumalustada. Lõpuni minnes võiks küsida: kui inimeksistents on suure metafoori teoks saamise ettemääratud ja igavikuline kehastus, milleks siis usuinstitutsioonide võimuambitsioonid, edev butafooria ja suurejoonelised rituaalid? Ja kuidas üldse on võimalik olla tõsiusklik ja innustunult kaasa teha seda ahnuse, edevuse, näivuse, tinglikkuse ja tühisuse paraadi, mida nimetatakse eluks?

Kui nende asjade ühitamine on siiski võimalik, siis saab selle põhjuseks jällegi olla vaid mõtlemise müstiline “jõnks”. Tundub, et mis tahes nn eluterve religioossuse eduka toimimise aluseks ongi vastassuundades kulgevad teadvusehüpped, mis teevad võimalikuks elureaalsuse kompromissitu tõlkimise mingi suure metafoori võimukasse ja ülevasse keelde, aga ka sundimatud “tagasitulekud” eluvoolu, mida valitsevad mõnu- ja võimuprintsiip. Ja asja tuumaks ei olegi teadvuse sidususe või isiksuse harmoonia saavutamine, mida religioossusele omistatakse, vaid pigem see katkestus või “pime koht”, mis teeb võimalikuks süüdimatu eksistentsi paralleeluniversumites.

Hyde ja Jekyll

Pole saladus, et usklikkuse “sügavus” varieerub, ulatudes viimsepäevaootuses koopasse kaevunud lihasuretajate seltskondadest heas toitumuses röövkapitalistidest pürjerkristlasteni, kelle kalleid kübaraid ja vagasid näoilmeid näitab riigipühadel kiriku esiridades avalik-õiguslik kaamerasilm. Kroonukristlane on nagu topeltpersonaalsusega isik, kelles Mister Hyde ja Mister Jekyll asustavad viisakalt teadvuse ja südametunnistuse eri piirkondi, sekkumata teineteise tegevusse. Tõsimeelne, kompromissitu, “lõpuni” omaks võetud kristlus on üsna vampiirlik nähtus, mis piirneb täieliku vaimse asteeniaga: lisaks pärispatule ja igavesele süütundele nõuab see autoriteedikeskme tõstmist väljapoole uskuja personaalsust – isedusest loobumist. Siin tulevadki appi “hüppetehnika” ja topeltteadvus, mis tagavad sotsiaalse immuunsuse ja neutraliseerivad edukalt ka kristluses keskse personaalse süü. Omaette huvitav küsimus on, kuidas klapib isedusest loobumine ehk autoriteedikeskme asetamine personaalsusest väljapoole kokku individualistliku konkurentsipõhimõttega. Üllatus-üllatus, aga klapib päris hästi, sest nagu iga teinegi monoteistlik religioon, soosib ja kinnistab ka kristlus ühiskondlikke hierarhiaid. Lunastusloos kehastuv jumalik ettehooldus transformeerub rahaühiskonna kontekstis sujuvalt mitte ainult “vinnerite” ja “luuserite”, vaid ka armuliku isanda ja truu teenri looks.

Kivirünta-punta-änta

Tulgem tagasi kõigile religioonidele omaste rituaalide ja butafooria juurde – selles elab igivana inimlik püüdlus tungida läbi universumi ja aegruumi külmast vaikimisest ning “kõnetada” kõiksust loitsimise ja enesesisenduse teel. Igatsust turvatunde järele ja maagilise enesekehtestamise püüdu kehastavad ühtviisi nii vanad ussisõnad kui ka kanoniseeritud palved. Ja nagu teame: alati saadakse ka vastuseid. Need on kirjas taevamärkides, käejoontes ja prohvetite unenägudes. Ja vastupidi: mis tahes “suur metafoor” närbub koorilaulu ja trummilöömise, rituaalide ja maagiliste toiminguteta. Kindlasti ei ole maagiale ja metafooridele toetumine mingi “klassikalise” religioossuse eripära. Maagia on laia kasutusalaga sotsiaalne ja äriline tööriist, mille kommertslikud vormid kinnistavad ja edendavad tänapäevast tarbimisusku. Ja metafooril ehk tõeluse “pakkimisel” lihtsatesse, kuid mõjuvatesse, “ajalooga” kujunditesse põhineb kogu keeleline mõtlemine, kogu kultuur.

Pole kahtlust, et suurtes metafoorides kehastuv religioossus on kasulik individuaalse või grupiteraapiana ja ühiskondlikke hierarhiaid säilitava mehhanismina. Usklikud, kes maksimarketites odavate telerite pärast rüselevad või rituaalselt Õnnistegija verd joovad, ei tunne piinavat olemistühjust ega ole endale ja teistele ohtlikud. Religioosse mõtlemise, aga ka mis tahes muu “usklikkuse” ebameeldivaks ja ohtlikuks küljeks peab siiski pidama kilbile tõstetud metafoori ainuvõimu – maailma kujunditesse tõlkimise monopoolsust ja vaieldamatust. Kui mänguna esitatud metafoorid ehk loovkultuur ei suurenda inimeste kannatusi, vaid leevendavad neid, luues virtuaalset (aga teistsugust eriti ei olegi) vabadustunnet, siis kompromissitu tõsiusklikkus suleb inimese etteantud kujutluste puuri ja muudab ta kelleks tahes – isiksuseta tapamasinaks või elukutseliseks ohvriks.

Igal juhul on olulised piirid: kui sõna liiga otseselt ja võimsalt lihaks saab, siis on asi paha. Odava teleri või Lunastaja nimel ligimese veristamine ei ole hea ega ilus. Lõppjärelduses puudub ülevus ja poeesia, aga pole parata: kisub sinnapoole, et topeltteadvusega ja sujuvate ümberlülitustega kroonukristlus on parem kui “lõpuni minev” tõsiusklikkus. Teisiti öeldes: usklikkus on talutav, kui seda tasakaalustab tervel mõistusel põhinev uskmatus.