EVI ARUJÄRV: Kultuur – missioon ja äri

Kirjutatakse, et Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy avaldab poolehoidu autoriõiguse seaduse muudatusele, mis pikendab kaitseaega seniselt 50 aastalt 70-ni. Teatakse, et idee oluliseks ajendiks on soov aidata head sõpra, eakat rokistaari Johnny Hallydayd ja teisi vananevaid põlvkonnakaaslasi. Samad tuuled puhuvad vastavates institutsioonides Euroopa Liidus (mille eesistujaks Prantsusmaa juulikuus saab). Suurbritannias on vastupidi: peaminister Gordon Brown ei ole nõus muusikatöösturite ettepanekuga pikendada autorikaitse tähtaega sarnaselt Ameerika Ühendriikidega kuni 95 aastani. Samas edeneb seoses elektroonilise meedia ajastul üha avarduvate kopeerimisvõimalustega ka vastupidine, autori- ja omanikuõigusi eirav suund. Itaalias aga sai puhtalt seadusetegijate sõnastusliku näpuvea tõttu võimalikuks seadus, mis lubab muusikafailide vaba vahetust…

Meilgi on intellektuaalse omandiga nii- ja naapidi probleeme. Televisioonis takistavad need kordussaadete näitamist. Ajalehtedel on pahandusi fotode korduvkasutusega. Hiljuti saavutasid mõningase võidu raamatukogud, mil seni puudus õigus laenutada helikandjaid õiguste omanikelt luba küsimata. Seaduseparandus lubab seda nüüd aasta pärast helikandja ilmumist. Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi kodulehelt võib lugeda, et seal muretsetakse tantsuseadete kaitsmatuse pärast. Jutt on (uus)loomingust – ei tähenda siin midagi, et tavakujutluses on rahvatants autorita ühislooming, kultuuriline ühisvara… Olles aastakümneid kirjutanud Eesti muusikast, kohtan elektroonilises meedias ja teatmeteostes veel nüüdki kangesti tuttavaid (ja mõneti vananenud) tekste või nende töötlusi teiste nimede all või nimetu ühisvarana. Alles hiljuti ei hoolinud ma sellest, nüüd aga juba mõtisklen… Autoriõiguse probleemidega seisab silmitsi ka riigi finantseeritav Eesti muusika infokeskus, kus siinkirjutaja leiba teenib. Selle asutuse ülesanne on puhas mitteäriline kultuurimissioon: Eesti muusika(info) levitamine-tutvustamine kodus ja rahvusvahelisel areenil. Soovides tegevust aktiveerida (ja seeläbi ka Eesti muusikale uusi kaubanduslikke väljavaateid anda), tuleb ärilisel alusel suhelda fonogrammitootjaga ehk samuti üldisemat kultuurimissiooni täitva Eesti rahvusringhäälinguga. Niisiis raha riigi ühest taskust teise tõsta.

Ärimeeste kõrvad

Üldprotsess kulgeb kahes vastandlikus suunas: nii autori- või omanikuõiguste ignoreerimise ja murendamise kui ka üha rangema kontrolli poole. Probleemi tulipunkti tõusmine näitab justkui loovisikute õiguste kaitse tõhustumist. Avaramas plaanis paistab, et enamasti ei tähenda vabakasutuse ja äriloogika teineteisele vastandumine sugugi esimesega justkui seotud kultuurilise sidususe ja mõttevabaduse idee ning teisele omistatava egoismi ja kasuahnuse vastasseisu. Sagedamini vastandub üks ärihuvi teisega: suurtes konfliktides domineerivad vahendavate tööstusharude või vana ja uue meedia konkurentsiprobleemid. Pole saladus seegi, et avaliku huvi ja kultuurimissiooni ideed kasutatakse poliitiliste avantüüride ja ärihuvide sirmina. Nii näiteks paistavad linnaruumi politiseeritud probleemistiku tagant eri leeridest pärit kinnisvaraärimeeste kõrvad. Ka autoriõiguste eest võitlemine võib kaitsta intellektuaalse omandi “tooteks” vormimise tsükli ühe asjaosalise monopoli. Nii tundub, et muusikateoste puhul on seadustesse kirjutatud fonogrammitootjate ebaproportsionaalselt suured õigused. Selles kontekstis on olnud üpris üllatav ja kõnekas asjaosaliselt kuulda ja ka lugeda, kui paljud heliloojad veel nüüdki, mil 1990. aastate hägu peaks juba seljataga olema, ei tea, mis (tüüp)lepingutele nad on omal ajal alla kirjutanud või praegu kirjutavad.

Vaimne vabavara?

Ometi eksisteerib (teatava arhaismina?) ka praeguses (loomult individualistlikule) autoriõigusele ja äriloogikale alluvas ühiskonnas hulk institutsioone ja valdkondi, mille puhul on põhjust kõnelda avalikust huvist ja kultuurimissioonist – koolid,  raamatukogud, rahvusringhääling ja teised kultuuriteenuseid osutavad asutused.

Kõige kiuste püsib ka kujutlus kultuurist kui erilisest vaimsest institutsioonist, mille taga seisab kollektiivne teadvus ja sajanditepikkune kogemus. Keerulisem on asi arusaamisega sellest, et see kollektiivne teadvus saab säilida ja areneda vaid siis, kui eksisteerivad mingidki (ka tooteks vormitud) vaimuvara “vabakasutuse” võimalused.

Ka Eesti autoriõiguse seaduses on veel alles paragrahv 19, mis lubab teose “vaba reprodutseerimist teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel, õigusemõistmise ja halduslikel eesmärkidel”. Probleemidele mõeldes tundub siiski, et selle paragrahvi põhimõtete tegelik rakendamine on sageli löögi all isegi juhul, kui tegemist on institutsioonidega, millel on riiklikud volitused ja toetus ühe või teise avalikku huvi esindava kultuurimissiooni täitmiseks.

Tundub, et kultuurijuhtidel ja seadusetegijatel oleks põhjust mõtiskleda paari põhimõttelise küsimuse üle. Esiteks, kuidas tagada autoriõiguse reaalne positsioon ja tegelik realiseerumine mitut laadi vahendavate institutsioonide ootamatult kosunud õiguste suhtes. Teiseks, kuidas võiksid sellised riiklikul tasandil tunnustatud ja finantseeritud institutsioonid, mis täidavad üldist kultuurimissiooni, leida senisest enam seadusandlikku toetust oma ühiste ülesannete täitmiseks, olgu siis tegemist autoriõiguse probleemide, finantseerimise või maksusüsteemiga.

Muidugi nõuab viimati nimetatu individualistliku äriloogika kõrval ka mingi kollektiivse, ühishuvi esindava ideestiku (taas)tunnustamist. Aga see ei peaks olema võimatu, teades, et äriloogika esialgne kärpimine sellises valdkonnas nagu kultuur võib tuua hiljem ootamatut kasu nii rahas mõõdetamatul kujul kui ka konkreetsete autorihonoraride näol.