EVI ARUJÄRV: I Have a Dream*

Et mit­te jää­da au­ru väl­ja­lask­mi­se ko­haks või mõne liid­rig­ru­pi hu­vi­des toi­mi­vaks aju­pe­su­ma­si­naks, peaks in­ter­net tu­gi­ne­ma sel­ge­te­le, era­poo­le­tust ta­ga­va­te­le meh­ha­nis­mi­de­le.

De­mok­raat­li­kust ava­lik­ku­sest saab kõnel­da, kui toi­mu­vast an­tak­se adek­vaat­set in­for­mat­sioo­ni, kui on võima­lik ava­lik dis­kus­sioon olu­lis­tel tee­ma­del ja kui sel­le kau­du saab kont­rol­li­da võimu­de te­ge­vust. Nel­jan­dal võimul ei saa sel­les prot­ses­sis ol­la üks­nes ka­na­li või kesk­kon­na ilmsüütu roll. In­fo väl­ti­mi­ne, va­lik või ka liht­salt ruu­po­ri­na va­hen­da­mi­ne, Ïan­ri­li­ne ja stii­li­li­ne „for­maa­ti­mi­ne” ja sel­le kau­du toi­muv ava­lik või (veel­gi efek­tiiv­sem!) kaud­ne kom­men­tee­ri­mi­ne män­gi­vad ülitäht­sat rol­li ühis­kond­li­ku tä­hen­dus­maas­ti­ku ku­ju­ne­mi­sel. See mõtte­li­ne maas­tik on­gi koht, kus me ela­me ja en­nast häs­ti või hal­vas­ti tun­ne­me.

Hoo­li­ma­ta pil­ti­de ja sõnu­mi­te vo­ha­mi­sest, hoo­li­ma­ta ker­gu­se vai­mu ja ava­tust imi­tee­ri­vast mee­le­la­hu­tus­lik­ku­sest var­ju­tab ava­lik­kust kas­vav ir­rat­sio­naal­su­se ja tead­ma­tu­se õhk­kond. Usal­dust ava­li­ku ruu­mi ja tea­be vas­tu on õõnes­ta­nud olu­li­sed ins­ti­tut­sioo­nid ala­tes rii­gi­ko­gust, era­kon­da­dest, koh­tuvõi-must ja uu­ri­mi­sor­ga­ni­test ning lõpe­ta­des mee­dia­ga.

On ava­lik sa­la­dus, et suht­le­mi­sel mõne oma­va­lit­su­se ja rii­gia­me­ti­te­ga tu­leb ka­suks väi­ke õli­ta­mi­ne ja sõbra­suh­ted. Al­les lä­hi­mi­ne­vik­ku kuu­lu­vad kor­rupt­sioo­nis­kan­daa­li­dest saa­de­tud kin­nis­va­ra- ja ra­ha­re­form, pan­ka­de aja­lu­gu ja mit­med ühis­ra­ha krat­ti­vad pro­jek­tid ala­tes pühast in­teg­rat­sioo­niüri­tu­sest ja lõpe­ta­des rii­gi mai­ne­ku­jun­du­se­ga. Väik­se­ma või suu­re­ma sah­ker­da­mi­se­ga on seos­ta­tud hulka te­ge­la­si ala­tes rii­gi­peast ja kõigi­le tea­da rän­ga mä­lu­kao­tu­se­ga eu­roa­met­ni­kust ning lõpe­ta­des kõigi era­kon­da­de­ga, „au­sa­tes­t” äri­mees­test kõne­le­ma­ta.

Anonüümne rõvetsemine

Tühi­ne osa juh­tu­meid on jõud­nud koh­tu et­te, ena­mik toi­me­tab väl­jas­pool sea­dust eda­si. Õie­ti on ise­gi oht­lik liig­a pal­ju ur­git­se­da, sest siis ku­kub kaar­di­ma­ja­ke ni­me­ga Ees­ti de­mok­raa­tia äk­ki liht­salt kok­ku. Me ole­me ju ome­ti aru­kad ini­me­sed. Nii me ot­si­me­gi olu­list tea­vet kan­nat­li­kult va­ba­du­se loo­sun­gi all ser­vee­ri­tud rämp­su seest. „A­vas­ta­me” kor­rup­tan­te koos or­ga­ni­te­ga si­hi­kind­lalt en­ne va­li­mi­si, kui­gi tu­le­mu­seks on vaid hõõgu­va ko­ni su­sin veeämb­ris.

Unus­ta­me ära põhimõtte, et koh­tumõist­mi­ne mit­te ai­nult ei pea ole­ma, vaid peab ka näi­ma õig­la­ne ja sea­dus­lik. Ole­me lep­pi­nud must-val­ge po­liit­maas­ti­ku­ga, kus vas­ta­mi­si ei sei­sa põhimõtted, vaid jär­je­kord­ne Pühak ning üks ja see­sa­ma Paa­ria. Ole­me har­ju­nud, et vas­tas­poolt aus­ta­vat po­lii­ti­list dia­loo­gi asen­dab anonüümne rõvet­se­mi­ne. Ja nii eda­si.

Ya­le’i üli­koo­li pro­fes­sor J. M. Bal­kin väi­dab se­da, mis on ilm­ne iga­le mõtle­va­le ini­me­se­le: mee­dia kui äri ja po­lii­ti­ka kui võimui­ha ühil­du­mi­se ko‰maar­se­maid ta­gajär­gi on ühis­kond­li­ku ar­va­mu­se­ga ma­ni­pu­lee­ri­mi­ne ava­lik­ku­se si­mu­lat­sioo­ni kau­du. Si­mu­lee­ri­tud ava­lik­ku­se põhi­mee­tod on tä­he­le­pa­nu ha­ju­ta­mi­ne ja kõrva­le juh­ti­mi­ne ning sel­li­se pseu­dotõelu­se loo­mi­ne, mis tõrjub väl­ja olu­li­sed tee­mad. Si­mu­la­tiiv­ne ava­lik­kus sünnib, kui prot­ses­si­de ja põhi-mõte­te ase­mel kes­ken­du­tak­se skan­daa­li­de­le, isi­ku­te­le ja era-elu­le. Lau­lud ja tant­sud po­liit-täh­te­de­ga koos järg­ne­va pin­ge­li­se „ühis­kond­li­ku dis­kus­sioo­ni­ga” ei ole üks­nes ilmsüütu mee­le­la­hu­tus, vaid ka uue reaal­su­se, arut­lu­sai­ne ja po­lii­ti­ka hin­da­mi­se kri­tee­riu­mi­de loo­mi­ne.

Sa­mas rol­lis on sa­ge­li ka pri­vaatsfää­ri ja mo­raa­li tee­mad. USA tead­la­ne toob näi­teks Clin­to­ni-Le­wins­ky pi­kant­se afää­ri kui võimuvõit­lust tee­ni­va ja ava­lik­kust ek­si­ta­va pseu­dos­kan­daa­li. Sa­mas­se ka­te­goo­rias­se kuu­lu­vad eel­mi­se pre­si­den­di pe­re­liik­meid puu­du­ta­vad kõmu­lood. Pseu­doa­va­lik­kust esin­dab ka po­lii­ti­lis­te ja/või äri­kon­ku­ren­ti­de le­ki­ta­tud liia­ne, kor­ras­ta­ma­ta in­for­mat­sioon. Kui aja­le­hes il­mub komp­ro­mi­tee­ri­va peal­kir­ja all ka­he külje ja­gu lin­dilt pä­rit kõne­teks­ti, siis võiks sel­le teks­ti põhimõtte­li­selt ka te­le­fo­ni­raa­ma­tust võtta – ai­tab peal­kir­jast, et „tead­li­ke” lu­ge­ja­te huk­ka-mõist oleks ga­ran­tee­ri­tud. Sest „mus­te­r” on all.

Teadvusse pressitud mustrid

Aga tead­vu­se must­ri­te loo­mi­ne on liht­ne. Eri­ne­valt klas­si­ka­lis­test aju­pe­su mee­to­di­test, näi­teks mas­si­re­li­gioo­ni­dest, mil­le eesmärk on inim­tead­vu­se „tüh-jen­da­mi­ne” ja ümberp­rog­ram­mee­ri­mi­ne, on mood­ne reeg­lis­tik inimsõbra­lik – see an­nab ini­me­se­le te­ma en­da unis­tu­si, än­gi ja vi­ha, liht­said sõnu­meid maa­gi­li­se kor­du­se­na, ka­su­ta­des kol­lek­tiiv­seid ku­jut­lu­si, ser­vee­ri­des tõde va­li­ku­li­selt ja apel­lee­ri­des tun­ne­te­le. Ka ju­hus­lik sünd­mus (näi­teks ühe lin­naa­met­ni­ku hil­ju­ti­ne traa­gi­li­ne surm), mis lan­geb tead­ma­tu­se, vih­ka­mi­se, kaht­lus­tus­te ja hir­mu­de kan­vaa­le, oman­dab kur­ja­kuu­lu­ta­va konk­reet­su­se.

Te­ge­li­kult taht­sin kõnel­da mõnest unis­tu­sest. Ma ta­han, et võimu­le saak­sid au­sad ini­me­sed; et amet­ni­kud ei teeks ame­ti­po­sit­sioo­nist pen­sio­ni­sam­mast ja „au­sa­d” äri­me­hed ei kor­ral­daks pis­ti­seeks­pe­ri­men­te; et ka­po ei teeks pä­ka­pik­ku ega ahis­taks koo­li­lap­si, vaid te­ge­leks tõeli­se ohu al­li­ka­te­ga; et sea­du­sed ei oleks vää­na­ta­vad, vaid kait­sek­sid sel­ges kee­les au­said ini­me­si ja Ees­ti rii­ki; et nel­jas võim ei iden­ti­fit­see­riks en­nast va­ba­taht­li­kult sol­gi­to­ru­ga ega söö­daks lu­ge­ja­le et­te x-fai­le.

Siis te­kiks li­baa­va­lik­ku­se ase­mel ehk ka tõeli­ne – sel­li­ne, kust ta­va­li­sed ini­me­sed saa­vad adek­vaat­set in­for­mat­sioo­ni ega kar­da oma ni­me all kõnel­da ning kus va­lit­se­vad head kom­bed ja de­mok­raat­li­kud kont­rol­li­meh­ha­nis­mid.

Siis võiks ise­gi unus­ta­da esi-alg­se aku­mu­lat­sioo­ni rä­pa­su­se­. Siis ehk ei peaks ka ko­pu­ta­mist ko­da­ni­ku­ko­hu­seks kuu­lu­ta­ma. Le­ga­li­see­ri­tud kor­rup­tiiv­su­se ja si­mu­lee­ri­tud ava­lik­ku­se, va­le­de ja tead­ma­tu­se foo­nil ei ole see üles­kut­se mi­da­gi muud kui pu­has sta­li­nism.

* „Mul on üks unis­tus.” – Sis­se­ju­ha­tav fraas Mar­tin Lut­her Kingi kuul­sast Was­hing­to­nis 1963. aas­tal pee­tud kõnest, kus ta rääkis mus­ta- ja val­ge­na­ha­lis­te võrd­su­sest.