EVI ARUJÄRV: Demokraatia tuumast

Näiteks mida arvata viimasel ajal Eestis kilbile tõstetud kristlikest väärtustest, mis olid ka Euroopa Liidu uue põhiseaduse vaidlusküsimuseks?

Kasutuse põhjal võib öelda, et enamasti tähistab see mõiste (ka demokraatiaga haakuvaid) humanistlikke universaale, mille ühes otsas on inimisiksuse unikaalsus ja väärikus ning teises kollektiivne solidaarsus – ning mõlema varjatud vundamendiks puhtalt bioloogilise algupäraga, juba loomariigile omane liigisäilitamise instinkt, mis on kujunenud ammu enne kontseptuaalse mõtlemise algust. Muuseas, meil levinud ühiskonnast kõnelevad looma-allegooriad rõhutavad enamasti “inimlooma” egoistlikke ja agressiivseid motiive ning jätavad teenimatult tähelepanuta (samuti bioloogiliste juurtega) altruismi ja kollektiivsuse ilmingud…

Igal juhul ei ole humanistlike universaalidena mõistetud kristlikel väärtustel midagi tegemist kristluse tuumaga – pärispatu ja lunastuse doktriiniga, rääkimata sellest, et ajalooliselt ja sisuliselt on humanism ristiusule hoopis vastandunud.

Nii et kristlike väärtustega on segased lood, ehkki pole kahtlust, et teatava ilmalikustunud ja humanismi ideedega segunenud rahvareligioonina tähistab see mõiste euroopalikule kultuuriruumile omaseid hoiakuid ja tavasid, mis hoiavad üsna hästi tasakaalus üksikisiku ja kollektiivi suhteid.

Uus inimene

Sama segane lugu on demokraatiaga, mis on ju praeguste ristisõdade lipukiri. Mis on demokraatia mõiste praktiliselt toimiv “hea” tuum, mida tasuks hinnata hoolimata üldteada “rakenduslikest” probleemidest? Kas peaks seda meie ajastu keskset mõistet mõtestama ratsionaalselt – üksnes kui üht võimu delegeerimisel  põhinevat ühiskonnakorralduse mehhanismi – või hoopis hardalt, väljaspool kriitikat seisva üliideena, mis õigustab ohvreid ja on määratud aktiivselt kujundama üksikisiku personaalsust? Vastus sellele on üsna oluline, mõjutades otseselt üksikisiku seisundit demokraatlikus ühiskonnas. Vastused vaatavad vastu ka maailma sõjatandritelt.

Tundub, et demokraatia käsitlemine üliideena on üsna levinud. Mida enam demokraatia mõiste devalveerub, seda enam võtab maad selle müstifitseerimine.

Küllalt sageli võib kuulda väiteid, et eestlane pole veel demokraatiaks valmis. Üldteada on, et palju riike ja rahvaid, eriti meie idanaaber, on demokraatiaks veelgi vähem valmis.

Demokraatia ei toimi “ise”, vaid vajab eeltingimusi – eelkõige “uut inimest”, kes oleks valmis meelt parandama ning teatud mõtteviisi ja käitumistavasid omaks võtma. Uus inimene on alati mingis mõttes standardne inimene – ka demokraatias (ja eriti just demokraatias) ei ole see teisiti.

Seesama demokraatia pakub uue inimese kujunemiseks tingimusi ja võimalusi, kultiveerides selgeid võimu delegeerimise mehhanisme, poliitilise võrdsuse, avaliku arutelu ja kaasamise ideid.

Jürgen Habermasi väitel ongi demokraatia tuumaks poliitilise võrdsuse tingimustes ja avaliku diskussiooni käigus sündinud põhjendatud ja konsensuslike otsuste saavutamise võimalus. Aga pole mingi saladus, et loodus, “tegelik elu” ehk inimühiskond oma kirjutatud ja kirjutamata reeglitega ning inimese enda vaba tahe toovad ka demokraatia tingimustes mängu tuhandeid diskrimineerivaid tegureid, mis teevad selle ideaalse konstruktsiooni võimatuks. 

Ometi, nagu on vältimatud diskrimineerimine ja erinevused, samavõrd on surematu ka konsensuse-lootus, mis eeldab, et inimesed saaksid väga ühesugusteks vähemasti mõtlemises, diskussiooni käigus.

Erinevus teeb õnnetuks

Üldiselt teevadki ju just erinevused inimesi õnnetuks, põhjustavad tõrjumist ja üleolekut, kontaktitust ja üksildust. Unistus ühtmoodi olemisest ja/või mõtlemisest on rohi eksistentsiaalse üksilduse vastu. Mentaalse ja/või füüsilise üheks saamise lootusel mängivad valdavalt vist küll kõik vanad ja uued õpetused, mis on aegade jooksul kujundanud inimeste lähisuhteid, grupiidentiteete ja ka rahvuse kujundit. Sellel mängib tegelikult ka demokraatia, mis vormiliselt kõneleb erinevuste kaitseks.

Too üheks saamise müsteerium annab lisatähendusi ka kohalikele “sambasündmustele”. Usun, et suur osa venelasi käis vähemasti enne “sõjaseisukorda” Tõnismäel selleks, et individualistlikus rahaühiskonnas kaotsi läinud kollektiivsuse eufooriat läbi elada – täpselt samal viisil, nagu eesti rahvuslased hakkavad seda üsna pea tegema Toompea külje alla kerkiva ristikolaka all.

Aga kollektiivne eufooria on meeleseisund, milles alati leidub kontrollimatuid impulsse ja ka agressiivsust. Kindel on, et ka lõputu avalik diskussioon ei vii narkootilise iseloomuga grupiidentiteetide konkurentsi puhul konsensuseni – ikka saab tegu olla vaid kehtestamisega kellegi arvel.

Hoolimata sellest, et isiklikult pean pärispatust lunastamise sümboli kasutamist vabaduse idee sümbolina selle idee paroodiaks, olen ometi valmis seda pisukest sümboolset diskrimineerimist rahumeelselt taluma. Nagu ilmselt enamik eestlasi, oleksin ka Tõnismäe ausambaga leppinud, kui see poleks saanud Eesti riigile ja rahvusele otseselt vaenulike poliitiliste ambitsioonide altariks. Leppinud samal viisil, nagu me kõik iga päev lepime suure hulga riiklikust sunnist, seadustest,  turukonkurentsist, grupikuuluvusest, päritolust, geenidest ja saatusest määratud “diskrimineerimistega”…

Demokraatia tuumaks võikski pidada mitte täitumatuid kujutlusi võrdsusest ja konsensusest, vaid teadlikkust varjatud ja avalike, omakasupüüdlike ja paratamatute, kahjulike ja ühiskonnale või üksikisikule “kasulike” diskrimineerimiste olemasolust ja põhjustest – ning takistamatu avaliku arutelu võimalust neil teemadel.

Seda illusioonide ja absoluutide kõrvalejätmist teadvustatud protsessi kasuks võiks nimetada ka demokraatia mõiste ilmalikustamiseks.