Eva Vakra: Miks on hambaravi nii kallis?
Eksiarvamus, et hambaravi on kallis, tuleneb sellest, et haiglaravil olles või muidu arstil käies tasub ravi eest haigekassa ja patsient arveid ei näe. Hambaravi kulud tuleb aga sajaprotsendiliselt ise katta. Haigekassa tasub laste hambaravi eest kokkuleppehindadega ning katab osaliselt rasedate ja alla üheaastaste laste emade ravikulud. Pensionärid saavad kord kolme aasta jooksul haigekassa toetust proteeside valmistamiseks.
Paljud inimesed arvavad, justkui läheks kogu tasu (või suurem osa sellest), mille nad maksavad, arsti palgaks. „Mul tõmmati hammas välja, töö kestis viis minutit ja arve oli 30 eurot,” kurtis üks kõrgharidusega inimene. „Milline on hambaarsti tunnipalk – 360 eurot tunnis!”
Kuna Eestis puuduvad riiklikud hambaraviasutused, on hambaravi sada protsenti erakätes. Alustaval arstil on valida, kas minna palgatöötajaks mõne vanema arsti rajatud ravikabinetti või rajada omal jõul erapraksis, võtta selleks pangast laenu ja tasuda intresse.
Praksise rajamine on kallis. Lihtsaim raviseade (rahvakeeli puurmasin) maksab sama palju kui korralik sõiduauto – suurusjärgus 20 000 eurot. Teist sama palju – või veelgi rohkem – läheb instrumentide ja hulga lisaseadmete ostuks. Mõned näited: autoklaav, röntgeniaparaat, diagnostikaseadmed, eriseadmed puurmasina otsikute steriliseerimiseks.
Arst, kes soovib pakkuda ravi tehnika viimase sõna järgi, ostab veel ravimikroskoobi (hind alates 30 000 eurost) ja 3D-röntgeniseadme koos spetsiaalse arvutitarkvaraga
(130 000 eurot). Kallis tehnika on jõukohane ainult suurele kliinikule. Hambaarst vajab palju ühekordseid töövahendeid: kindaid, maske, süstlanõelu. Proteeside hind sisaldab laboratooriumi kulusid.
Hambaravi osutab kabinetis kaks inimest: hambaarst ja assistent. Kuid veel on vaja registraatorit, steriliseerijat, tehnikainseneri, IT-spetsialisti, raamatupidajat, koristajat, pesupesijat ja juhtkonda. Kvaliteetse hambaravi lahutamatu osa on elukestev enesetäiendus. Koolitused maksavad 300 eurost 3000-ni.
Kõrvutagem hambaravi hinda juuksuri omaga. Naissoost patsient käib tavaliselt korra kuus juuksuri juures: kui üks kord maksab 30 eurot, siis aastas teeb see 360 eurot. Kui ärimees, kellega vestlemisest ajendatult ma seda artiklit kirjutama hakkasin, tellib näiteks 1000 euro eest hambaproteesi, tahab ta, et see oleks eluaegne investeering. Kui ärimees ostab endale 80 000 euro eest maasturi, ei eelda ta, et see peaks vastu elu lõpuni.
Olen olnud reisil keskealise abielupaariga, kelle mõlema hambutut suud oli kurb vaadata, aga kes jagasid rõõmsalt muljeid oma eelmistest reisidest. Alati ei saa öelda, et probleem on rahas. Küsimus on selles, mida inimene enda jaoks tähtsamaks peab.
Riik pakub kuni 19-aastastele tasuta ravi ja proteesimist. Kui lapsevanem ei oska seda hinnata, on ta tõeliselt vastutustundetu. Kuna haigekassa kompensatsioon ei kata laste ravi tegelikke kulutusi, tuleb puudujääv osa kompenseerida täiskasvanud patsientide arvel.
Hambaravis ei saa kasutada odavat tööjõudu. Hambaarstiks õpitakse olenevalt erialast 5–11 aastat. Soomes, kuhu noored hambaarstid tööle lähevad, on palk üle poole suurem just sellepärast, et hambaravi hind on patsiendile Eesti omast umbes kaks korda kõrgem. Aga kõik seadmed ja materjalid ostavad Eesti ja Soome hambaarstid sama hinnaga.
