Manipuleeritavad arvutused

Tuleb tunnistada, et tarbitavast võimsusest annab kompaktluminofoorlamp valguseks küll hõõglambist natuke rohkem välja (vastavalt 25% ja 5%), kuid arvestades meie kliimas vajalikku kütteprotsessi, on mõlema kasutegur hoopis 100%. Suvisel soojal ajal aga on meie ööd küllaltki valged ja lambivalgust pole sel ajal eriti juurde vajagi.
Energiasäästu arvutamine sõltub mitmest näitajast ja seda saab teha mitmeti. Vajaduse korral suudetakse sääst alati positiivseks rehkendada. Lampide kasutusaja, elektrihinna ja intressimääraga suudavad hea tahtmise korral kõik manipuleerida, kuid uskmatute kõigutamiseks oleks rohkemat vaja.Nimelt meeldib tootjatele paki peale kirjutada, kui suur on lambi aktiivvõimsus, aga sellest pole juttu, et seesama seadeldis genereerib sama palju või rohkem ka reaktiiv-
energiat, mis pole elektrivõrgule meelepärane. Pealegi tekitab kompaktluminofoorlamp kõrgemaid harmoonikuid, mis elektrisüsteemi üldse ei passi.
Kõrgemaid harmoonikuid produtseerivad isegi kallimad säästulambid tublisti. Näiteks on viieeurose Osrami säästulambi voolu harmoonmoonutustegur üle 100% (hõõglampidel  0). Kuna valgustuse osakaal elektritarbimises on märkimisväärne, siis võivad koos teiste ebalineaarsete seadmetega tekitatud harmoonikud elektrivõrgule ulatusliku kahju kaasa tuua. Harmoonikud tekitavad seadmete töös häiringuid, energiakadusid, liigset kuumenemist ja muid negatiivseid nähte. Katsed näitavad, et säästulampide poolt tekitatud harmoonikud ei kompenseeri üksteist, vaid kumuleeruvad. Kolmefaasilises süsteemis võivad nad tekitada nulljuhtmeski ülekoormuse, mille tagajärjed võivad olla katastroofilised.

Kas reaktiivenergiatasu?

Praegu maksab kodutarbija elektri kvaliteedi parandamise ja reaktiivenergia ülekandmise eest ainult kaudselt, kuid tulevikus pole võimatu, et elektriettevõte neid komponente kliendile paremaks arusaamiseks ka arvel esitab. Suuremad tarbijad maksavad reaktiivenergiatasu juba praegu.
Säästulamp läheb kalliks maksma ka loodusele. Kõik säästulambid sisaldavad ju elavhõbedat, mis on ohtlike ainete nimestikus kõva tegija ja mille kasutamist püütakse kõigis muudes valdkondades vähendada. Säästulampide tootmine muutub küll aina keskkonnaohutumaks, aga selle nimel higistamine on kummaline, sest hõõglampide tootmine on kogu aeg olnud sisuliselt puhas.
Keelamine tundub alati olevat järsk ja ebaõiglane, aga kui selle taga on teaduslikud uuringud ja põhjalikud analüüsid, ununeb kaotusvalu kiiresti. Lobistide poolt käima lükatud ülemaailmse hõõglampide keelustamise trendi põhjendused seevastu vett ei pea. Lootus vähendada lampide vahetusega Eesti energiasüsteemi võimsuse vajadust mõnekümne megavati võrra ja alandada seeläbi elektri hinda on absurdne.
Iga Euroopa Liidus tehtud otsusega ei peaks rõõmurõkatuste saatel kaasa jooksma, sest näilise kokkuhoiu ja teoreetiliselt väiksema lambivahetuste arvuga ei võida tegelikkuses midagi. Energiat saab säästa küll, kuid selleks ei ole vaja hästi töötavaid hõõglampe huvitavate kaadervärkide vastu vahetada, vaid muuta oma käitumisharjumusi. Hõõglambid tuleb Eestis poliitvangi olukorrast päästa või hakata neid müüma küttekeha nime all.