Etturid ja riigimehed
Piketeerimine nõuab palju energiat, pea raputamine üsna vähe, seega on õpetaja ja poliitik ebavõrdses seisus. Vaadatagu vaid Jaan Tootseni suurepärast filmi Uuest Maailmast: on ju selge, kumb end rohkem kulutab – kas midagi konstruktiivset luua püüdev aktivist või bürokraat tugitoolis. Ja on ka selge, kumb varem väsib. Aktivist lööb käega ja otsib tulusamat tegevust kui peaga vastu kivimüüri jooksmine, bürokraat istub ja jääbki istuma. Siiski hämmastab see kindlameelsus, millega valitsus eitab õpetajate palga tõstmise võimalust. Raha ei ole! Lihtsalt ei ole ja kõik! Aga see pole ju tõsi. Raha on olemas, küsimus on vaid valikutes.
Inimene, kes pärast palgapäeva ostab endale esimese asjana Dubai reisi, käib usinasti kõrtsis ja toob koju viis uut vaipa, võib samuti kuu lõpus käe südamele panna ja kinnitada, et tal pole enam kopikatki telefoni- ja elektriarvete tasumiseks. Tõesti, kust ta peaks selle raha võtma? Taskutes ulub tuul! Ja tuul ulub seal tõesti, aga ainult kodaniku enda rumaluse tõttu. Normaalne inimene ju sedasi ei toimi, vaid vastupidi, tasub esimese asjana oma kommunaalmaksed ja alles pärast seda vaatab, mida alles jäänud summaga ette võtta. Sama lugu on õpetajate palgatõusuga. Kui uue riigieelarve arutamisel esimese asjana otsustada, et see summa läheb õpetajatele ja asi ants – siis ei tohiks ju probleemi tekkida? Aga millegipärast nii ei tehtud ja nüüd on muidugi raskem olukorda lahendada, nüüd tuleks hakata eelarvet ümber tegema. Sedasama eelarvet, mida Andrus Ansip isiklikult kiitis ja väga kenaks nimetas. Kes julgeb enam sellist imelooma puutuda? Oh jah, vahel on tunne, et peaks kah Indrek Tarandi eeskujul päikeseprille kandma hakkama, mõne inimese sära tõepoolest pimestab...
Pööbel Toompeal
Aga probleem on muidugi üldisem. Loomulikult istub Toompeal ka tavalisi tümikaid, keda ei huvita miski muu, kui et saaks oma kuluhüvitised viimase sendini sisse kasseerida. Aga mingis mõttes veelgi ärritavam on see kontingent, kes peab end suurteks riigimeesteks ja paneb pahaks, kui mingid mutukad julgevad tulla ning segada nende kavalaid manöövreid ja kombinatsioone. Nad vihastavad meeletult, kui Võsa Peeter õpetajad Toompea lossi toob. Kuidas?! Mingi pööbel kooberdab oma mustade jalgadega mööda pühasid koridore, kus nemad, Rahva Isad ja Emad, teevad Suurt Poliitikat! Jumala eest, nii ei ole ju võimalik töötada!
Nad naeratavad hapult, kui neid kõnetatakse, ja sulevad kaastundlikult silmad, kui keegi proovib neile nõu anda. Nii käitub patriarhaalne isa, kui tema laps julgeb teha mõne omapoolse ettepaneku. Vaesed väikesed, mida teate teie Riigi Valitsemise Kõrgest Kunstist! Eelarve on sündinud pärast keerukaid läbirääkimisi, see on erakonnapoliitiline meistriteos, kõrgeim kunst – ja nüüd söandab keegi võhik nõuda, et see ümber tehtaks! Naeruväärne! Jaa, jaa, muidugi on õpetajad väärt kõrgemat palka, aga kõik tuleb omal ajal! Ja jumala pärast, ärge tüüdake meid rohkem, kallid päkapikud, meil on niigi palju muresid, sest terve maailm seisab ju meie, hiiglaste õlul!
Umbes samamoodi suhtub malemängija oma mängunuppudesse, vangerdades ja kahides neid täpselt nii, nagu heaks arvab. Ja ta oleks samuti väga üllatunud ja sügavalt häiritud, kui mõni ettur või vigur teataks, et see talle ei meeldi...
