Et kasvatada last, on vaja tervet küla

Vanemana ja vanavanemana, ettevõtjana ja kuuleka kodanikuna jääb kavandatav seadusemuudatus ja selle motiiv mulle arusaamatuks. Laps nagu ka täiskasvanu on eelkõige Eesti Vabariigi kodanik, kellele laienevad EV Põhiseaduse sätted, mille § 18 ütleb selgelt: "Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada". Selline käitumine on ebaseaduslik ja kohtulikus korras karistatav. Lisaks sätestab Karistusseadustiku § 58 karistust raskendavate asjaoludena
süüteo toimepanemist erilise julmusega või kannatanut alandades;
süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheteistaastase,/.../;
süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdlasest /../ majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses.
Seega sisaldab seadusandlus piisaval määral käsitletavat.
Liiati on üldteada, et mistahes karistusseadustiku olemasolu ei ole takistanud kuritegude toimepanemist ega piiranud vägivalda.
Mida ma tahan öelda: ma ei soosi mingit vägivalda ega ebaseaduslikkust, ent "ülereageerimine" kõnealuseid seadusi muutes võib emotsionaalses ja füüsilises mõttes väljakujunemata kodanikule, (lapsele/teismelisele) anda teatud situatsioonis pseudoõigused ja süvendada suhtlemisprobleeme täiesti terves ja õiguslikus perekonnas.