Et kasvatada last, on vaja tervet küla

Vastutustundlikud möödakäijad
Need, kes vajaduse korral sekkuvad ise või räägivad vanematega ehk peenemas keeles: sotsiaalset kontrolli ülevalhoidev võrgustik. Teisipäeva hommikuses Vikerraadio intervjuus nimetas noorsootöökeskuse peaspetsialist lapsele oluliste üksustena küll perekonda, kooli ja kohalikku omavalitsust, kuid jättis välja ennetustöös üliolulise kogukonna. See võis olla juhuslik, aga võib olla ka teadlik panus nn “euroopalike väärtuste”(sh liberaalne ükskõiksus?) juurutamise ideoloogiasse. Ajakirjanik Risto Berendson räägib oma loos “Pahade võit” (01.12.08 “Postimees”) möödakäijast, kes pidas kinni poisikesest poevarga, kuid selle käigus sai too ilmselt veidi sakutada-kriimustuda ja arstitõendi alusel tegi poiss avalduse politseisse. Tagajärg – vastutustundlik möödakäija sai kohusetundlikult kohtunikult trahvi 15 000 krooni (poisiga ei juhtunud midagi). Võimalikud tagajärjed: selle küla täiskasvanud ja lehelugejad enam ei märka ja ei sekku, noored seaduserikkujad said julgust kõvasti juurde. Süvenevad ükskõiksus, pettumus, karistamatuse tunne ja kuritegevus.
Külas on kodanikeühendusi
Paar aastat tagasi oli meedias juttu Viljandi koolidirektorist, kes tervitas kättpidi sigareti pihku peitnud 18-aastast noormeest. MTÜ Eesti Lastekaitse Liit tegi selle peale koolijuhi tegu tauniva avalduse, kus mõistis hukka lapse väärkohtlemise. Õige ka – alustada oleks tulnud sõnadest, sest too “laps” polnud mitte kunagi mitte midagi kuulnud suitsetamise kahjulikkusest ega koolikorrast.
Ülalviidatud peaspetsialist kommenteeris Tallinnas just alanud rahvusvahelise konverentsi teemat (töö alaealiste õigusrikkujatega) ja ütles, et seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid ei saavat Eestis igal pool rakendada, sest siin-seal puuduvad selleks sobivad kodanikeühendused. Tule taevas appi! – kas lapsi ja noori prioriteediks seadev Eesti riik on siis nüüd oma tegematajätmistes süüdlasi nägemas puuduvates või nõrkades MTÜ-des?
Seega on meil külas hoiatavalt näppu vibutavaid kodanikeühendusi, kes ise ei vastuta noorte väärkavatuse tagajärgede eest ja on üksikuid ebakindla projektrahastuse toel väärtusi hoidvaid vastutustundlikke ühendusi, kes loodavad, et riik neis ka tegelikult olulist partnerit märkab.
Külas on veel ka meediat (igasugust)
K.a. 01.03 “Õhtulehes” oli suure rasvase pealkirjaga ära trükitud see roppus, mille võistluspinges sportlane rajal lendu lasi. TÜ Pärnu kolledži 22 tudengit arvasid, et seda poleks pidanud pealkirjas antud moel rõhutama ja leidsid tegu Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga kõrvutades kolm küsitavust. Tegime siis Eesti ajalehtede liidu Pressinõkogule sellekohase protestikirja, kuid meie kaebus lükati tagasi põhjendusega, et “Õhtulehe” artikkel ei käivat meie (st külarahva) kohta. Ja jällegi - tule taevas appi!: osas meediast vohav väärtuste devalveerumine ning eetiline allakäik puudutab meid kõiki täiesti otseselt ja tõeliselt kahju, kui ka ajakirjanike esindusorgan end sellest distantseerib.
Külas töötavad avalikud asutused: kool, omavalitsus jne
Mõni aasta tagasi võtsin külastada neid peresid, kust laps oli alaealiste komisjoni otsusega õpilaskodusse suunatud. Tundsin huvi selle toetuse ja tähelepanu vastu, mida perekond nüüd saab, suutmaks senisest enam lapsele kasvatuslikku keskkonda pakkuda. Et kas lapse endine kool ka mingit huvi tunneb, milline võrgusikutöö või juhtumikorraldus käivitunud on jne? Tulemus oli ehmatavalt kurb - mitte midagi sellist ei toimunud. Külastatud kümne pere kaks isa iseloomustasid suhteid oma lapse endise kooliga sõnade abil “kaelast ära”. Sama väitsid ka mitme lastekodu töötajad (V.Parve, ajakiri Sotsiaaltöö nr 1/2010) rääkides oma koostööst lapsi asenduhooldusele lähetanud kohalike omavalitsutega.
Külas asub veel ka ministeerium, mis ühte reformi ja seaduseparandust teise otsa lükkides on leidnud sobiva asendustegevuse selmet tõele näkku vaadata.
Külas on kogu aeg valimised.