ERIK ARU: Kes kaitseb laenuvõtjat?

Samasugune olukord on mujalgi Ida-Euroopas ja ka näiteks Islandil, kus lisaks eurole on laenuandjate armastatud valuutaks ka Šveitsi frank.

Kõikjal ei ole aga valuuta Eesti kombel euroga – ja ammugi mitte Šveitsi frangiga – jäigalt seotud ja viimase paari aasta jooksul on Ida-Euroopa valuutade odavnemine nii mõnegi sealse laenaja võlakoormat järsult kasvatanud. Laenude tagasimaksed ei ole nende õnneks siiski tavaliselt suurenenud proportsionaalselt koguvõlaga, sest intressimäärad on alanenud – ja sealsedki laenuvõtjad eelistavad eestlaste kombel ujuva intressiga laene.

Nüüd on Euroopa Komisjon tulnud välja ettepanekuga, mis muudaks valuutalaenude väljastamise pankade jaoks tülikamaks. Sel eesmärgil soovitab komisjon suurendada välislaene väljastavatele pankadele esitatavaid kapitalinõudeid – laenuandja peaks siis valuutalaenu andmise korral kõrvale panema kõvasti suurema koguse raha kui kohalikus vääringus krediidi andmise puhul.

Keskpank lööb pahviks

Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta esitas Eesti Pank eelmisel nädalal omapoolse kiirhinnangu, mis ajas minul ausalt öeldes harja punaseks. Vastu vaielda tahaks nii mõnelegi väitele, mis seal kirjas, kuid leheruumi nappuse tõttu tuleb kes­kenduda peamisele.

Põhimõtteliselt tegi Eesti Pank ettepaneku maatasa. Iseäranis pahviks lõi seisukoht: „Turumajanduses peavad laenuandjad suutma riske (sh valuutariski) hinnata ja olema ise huvitatud sellest, et laenuvõtjad oleksid maksevõimelised, sest laenuvõtjate riskiprofiil mõjutab otseselt nende kapitalinõudeid. Praegune olukord ei anna alust arvata, et valuutariske oleks valesti hinnatud.”

Heldeke! Selles, et pangad end kaitsta oskavad, ei maksa tõesti ülearu kahelda, hoolimata viimase paari aasta sündmustest. Häda seisneb selles, et laenul on ju teinegi osapool – laenuvõtja. Sisuliselt tuleks Euroo­pa Komisjoni ettepanekut pidada tarbijakaitse valda kuuluvaks. Mängu tuleb turuhälve, mille nimi on asümmeetriline informatsioon: laenulepingu üks osapool, pank, teab vähemasti valuutakursside vallas riskidest kõvasti rohkem kui teine osaline, laenaja.

Tarbija poolel on valuutariskide hindamisega üpris kehv lugu. Tean mitut majandusharidusega inimest, keda üllatas, et nende eurolaenuga üldse kaasneb mingi kursi muutumise risk. Seda, kuidas mõtlevad majandusasjus võhiklikumad inimesed, väljendas aga kinnisvarabuumi kõrgajal relvituks tegeva siirusega Parex Banka tollane asepresident Gene Zolotarev: „Me avastasime, et inimesed ei taha tegelikult mitte madalaimat intressimäära, vaid väikseimat kuumakset.”

Jah, tõepoolest, Euroopa Komisjoni ettepanek muudaks laenuraha kallimaks ja tõenäoliselt pidurdaks sellega majanduse toibumist siinkandis. Kroonilaen on ju märksa kallim, sest pankade meelest kaasnevad selle väljastamisega lisariskid. Kuid praegu on pankadel väga mugav lükata riskid lihtsalt laenuvõtja kaela, kes pahatihti ei ole neist teadlik. Ja kui olekski, ei oskaks ta neid kuidagi mõõta.