Ene Ergma: Miks me keeldusime?
Lugenud ja kuulanud viimastel päevadel avaldatud infot ja mõtteavaldusi seoses õiguskantsleri otsusega tagastada riigiprokuratuurile riigikogu liikmetelt Priit Toobalilt ja Lauri Laasilt saadikupuutumatuse võtmise taotlused ning riigiprokuratuuri otsusega lõpetada kriminaalasi, mis käsitles erakonna majandustegevusele või varale kehtestatud piirangute rikkumise ning pistise võtmise kahtlust, pean oma kohustuseks selgitada asjaolusid, mille käsitlemisel ei ole oldud täpsed. Mind ajendas kirjutama Eesti Päevalehes 17. oktoobril avaldatud Lauri Tankleri artiklis „Riigikogu juhatuse keeldumine pani punkti?” sisalduv viide, justkui oleks nimetatud juhtumi „kirstunaelaks” saanud riigikogu juhatuse otsus jätta prokuratuurile väljastamata keskkonnakomisjoni istungite salvestised.
Põhiseaduslike põhimõtetega ei tohi ümber käia nagu turul – võtan seda, mis meeldib, ja jätan kõrvale selle, mida hetkel ei vaja. Oleks eriti sobimatu ja küüniline, kui nii käituks oma tegevuses riigikogu.
Seitse korda oleme lubanud
Põhiseaduse § 76 järgi on riigikogu liige puutumatu ning teda saab kriminaalvastutusele võtta üksnes õiguskantsleri ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul (st ettepaneku poolt hääletab vähemalt 51 riigikogu liiget). See garantii on parlamendile – parlamendile kui tervikule, mitte selle üksikutele liikmetele – ette nähtud, et kaitsta valimiste tulemusel kujunenud koosseisu ja võimalust teha segamatult oma tööd. Peab olema nt välistatud, et opositsiooni liikmeid kõrvaldatakse parlamendi tegevusest meelevaldsete ja üksnes poliitiliselt motiveeritud kriminaalsüüdistustega kohtu alla andmise ning nende füüsilise vabaduse (nt kinnipidamine) piiramise läbi. Euroopa inimõiguste kohus on leidnud, et parlamendil on õigus keelduda oma liikmelt puutumatuse äravõtmisest isegi juhul, kui parlamendiliige ise soovib puutumatusest loobuda.
8. oktoobril tagastas õiguskantsler riigiprokuratuurile riigikogu liikmete Priit Toobali ja Lauri Laasi kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku andmise taotluse. Õiguskantsler leidis, et läbiotsimistega ilma riigikogu nõusolekuta on kahtlustatavate saadikupuutumatust põhiseadusvastaselt rikutud. Sellele on järgnenud kriitika riigikogu aadressil – selle liikmed seisvat nüüd väljaspool seadusi, neid ei olevatki võimalik õigusrikkumiste eest karistada. Niisugune reaktsioon pole õigustatud.
Põhiseaduse järgi ei saa riigikogu oma liikme immuniteediasja arutada ega otsustada ilma õiguskantsleri ettepanekuta. Kuna õiguskantsler parlamendile Toobali ja Laasi osas ettepanekut ei teinud, ei saanud riigikogu ka otsustada, kas anda nõusolek neile kriminaalsüüdistuse esitamiseks või keelduda sellest.
Alates 1996. aastast on õiguskantsler teinud parlamendile ettepaneku anda nõusolek riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks seitsmel korral ning ühelgi juhul ei ole parlament nõusoleku andmisest keeldunud.
Riigikogu juhatuse keeldumist väljastada riigiprokuratuurile keskkonnakomisjoni istungite salvestisi on prokuratuur ja meedia seostanud saadikupuutumatusega, kuid see ei ole tegelikkuses nii. Põhjuseks on hoopis võimude lahususe põhimõttest tulenev riigikogu enesekorraldusõigus ja riigikogu liikme õigus täiskogu ja komisjoni istungitel vabalt rääkida.
Saladus ja sõnavabadus
Enesekorraldusõigus annab parlamendile voli oma siseasju oma äranägemise järgi korraldada. Teistel riigiorganitel, iseäranis täitevvõimuasutustel ei ole õigust sekkuda. Vastasel juhul ei oleks riigikogul võimalik oma põhiseaduslikke ülesandeid, eelkõige seadusandlikku funktsiooni, vabalt ja segamatult täita.
Parlamendi täiskogu istungid on avalikud. Komisjonide istungid on kinnised. Kinnisuse põhimõte, mis kehtib paljudes Euroopa riikides, peab looma komisjoni liikmetele võimaluse ilma pealtkuulajate ja -vaatajateta teha ettepanekuid, saada infot, küsida nõu ja kuulata erinevate institutsioonide ning organisatsioonide arvamusi. Samal ajal võib komisjon kuulutada istungi avalikuks, mida erinevad komisjonid on viimastel aastatel ka korduvalt teinud. Oleks võimalik ka vastupidine olukord, kus komisjonide istungid oleks üldjuhul avalikud ja erandkorras kinnised. Sellist võimalust on riigikogus korduvalt arutatud, ent poolehoidu ei ole see leidnud. Teiste riikide parlamentide praktikast nähtub, et seal, kus komisjoniistungid on avalikud, ollakse sunnitud looma komisjoni kõrvale näiteks seaduseelnõu detailide arutamiseks ja kompromisside sõlmimiseks muid tööorganeid, mille töö on kinnine, või siis tehakse otsuseid üleüldse väljaspool parlamendihoonet.
Kinnisel komisjoniistungil räägitu jääb komisjoniruumi seinte vahele. Avalikkus saab komisjonis tehtust infot mitmesuguste dokumentide vahendusel – protokoll, eelnõude tekstid, muudatusettepanekute loetelud, seletuskirjad, raportid, pressiteated, veebilehed. Ükski õigusakt ei kohusta komisjoni istungeid salvestama. Kui komisjon seda teeb, on salvestis mõeldud hõlbustama komisjoni dokumentide koostamist.
Prokuratuuri nõue väljastada komisjoni kinnise istungi salvestis, st üksnes komisjoni siseseks kasutamiseks mõeldud materjal, on käsitatav sekkumisena parlamendi enesekorraldussfääri ning ühtlasi võimude lahususe põhimõtte riivena. Parlamentaarses riigis ei ole täitevvõimuasutusel lubatud uurida seadusandliku võimu teostamist.
Väide, et salvestis võib kajastada riigikogu liikme poolt kuriteo toimepanemist, ei kannata kriitikat põhiseaduse § 62 valguses, mis tagab parlamendiliikme absoluutse sõnavabaduse riigikogu ja selle organite (sh komisjonide) istungitel. Nimetatud garantii, mis on sätestatud kõigi demokraatlike riikide põhiseadustes, eesmärk on võimaldada rahvaesindajail vabalt rääkida, ettepanekuid teha ja hääletada, ilma et neil tuleks karta räägitu uurimist kohtumenetluses ning sanktsioone.
Riigikogu juhatuse keeldumine salvestiste väljastamisest ei olnud absoluutne. Kui prokuratuur põhjendanuks, et nimetatud materjal on uurimise huvides vältimatult vajalik, võttes seejuures arvesse riigikogu liikme põhiseaduse §-st 62 tulenevaid tagatisi, võinuks juhatuse otsus olla ka teistsugune. Paraku prokurör niisuguseid kaalutlusi ei esitanud.
Ei ole korrektne väita, nagu takistanuks riigikogu juhatus kriminaalasja uurimist. Õiguskaitseorganite töötajad peavad teadma, missugused õigused on põhiseaduses nii rahvaesindusele kui ka selle liikmetele ette nähtud.
