ELMER JOANDI: E-valimised – diktaatorite soovunelm

Põhiseadus ütleb, et nii riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimised on ühetaolised ja salajased. E-valimiste pooldajad väidavad, et e-valimised on piisavalt salajased. Põhiseadus ei kasuta sõnu nagu “mitteavalikud”, “piisavalt salajased”, “ekspertide arvates piisavalt salajased” või et “peab olema võimalik salajaselt hääletada”.

Põhiseadus ütleb, et salajased ja kõik. ID-kaardi põhine valimissüsteem, võrreldes tavavalimistega, seda ei ole. Salajasuse punkti avaramalt tõlgendada ei saa, sest tuleb ennetada võimalust, kus valitud mehed-naised leiavad endale salajasuse hindamiseks sobivad eksperdid.

Tarbetu ja ebaturvaline

Valimised peavad olema võltsimiskindlad ja salajased. E-valimised peavad enese õigustamiseks olema lisaks ka mugavad. Need kolm asja aga kokku ei mahu. Nende kokkupanek on nagu parun Münchhauseni idee ennast soost juukseidpidi välja tõmmata – ehk siis põhimõtteliselt võimatu. Nende kolme võimaluse kombineerimine on nagu alkeemia abil kulla otsimine.

Hääletajat peab saama tuvastada ja samas tuvastatud hääletaja sedelit ei tohi näha. E-valimised loovad aga umbes sellise olukorra, kus valimisjaoskonnas registreerimislaua ja hääletuskasti vahel on suur pime tuba, kus inimene ise ka ei saa aru, mis temaga toimub. Veelgi halvem – kogu Eesti peale on üks säärane tuba, kus väike arv võimekaid inimesi saab kõigi hääletajatega tegutseda.

Arvutiturvalisuses võib valimissüsteemi-laadsete süsteemide turvalisust mõõta nende inimeste hulgaga, keda on vaja kontrollida selleks, et turvalisust murda. Tavavalimiste puhul jääb see arv saja ja tuhande inimese vahele. Mugava e-valimise puhul on selliseid inimesi, kes süsteemi läbi ja lõhki tunnevad, tõenäoliselt alla kümne, süsteemi halvamiseks piisab neist vähemuse koostööst.

Tõsi, on võimalik luua süs-teem, kus tolles “pimedas toas” midagi halba teha ei saa. Kuid see on tõenäoliselt ebamugav, kulu/tulu mõttes täielikult eba-adekvaatne ja ID-kaardil ei ole seal mingit olulist rolli.

Näiteks saaks valija endale suvalisest eelvalimisjaoskonnast võtta juhusliku hääletuskoodi või leitaks mõni sarnane süs-teem, kus osa hääletamiseks vajalikust infost jõuab valijani füüsilisel, internetivälisel moel. Seega ei saa inimesed turvalise hääletussüsteemi puhul lihtsalt pühapäeva õhtul seriaali “Seks ja linn” reklaamipausi ajal arvuti juurde minna ja hääletada. Eesti väiksuse ja vähese mugavuse lisandumise juures ei anna uue süsteemi juurutamine eelhääletuse võimalusega võrreldes kuigi palju juurde.

E-valimistest motiveeritud ärimeeste soovunelm, just nagu saaks Eesti uut valimistehnoloogiat edaspidi müüa kogu maailmas, pole alust. Võib-olla mõni diktaator ehk ostakski, näitamaks oma maa valimiste paremaid külgi. Riikides, millega Eesti sarnaneda soovib, saadakse arvatavasti veel kaua hakkama sel moel, et valijad jala valima lähevad.

Usalduse kuritarvitamine

E-valimiste puhul riskitakse paljuga. Valijate umbusk valimiste tulemuste ja salajasuse suhtes, häälteostmise lihtsustumine ning tulemuste tühistamine – need on esmased riskid.

Ka kõige turvalisema ja ebamugavama süsteemi rakendamisel ei saa välistada häälteostmiseks endale “külaliste” kutsumist. Võimalus valimispäeval uuesti hääletades oma e-hääl tühistada on pigem enesepett, vaatamaks mööda põhiprobleemist: e-valimised ründavad kodanike usaldust riigi vastu. Kodanikud elavad praktilist elu ja paljud neist ei saa praktilistel põhjustel seda õigust teostama minna.

Võidetakse juurde väike protsent hääletajaid. Kui kultuuritase ühiskonnas oleks kõrgem ja põhiseadust muudetaks, võib-olla siis võiks ülimugava, otse reklaamipausi ajal telekapuldist teostatava hääletuse võimalusega valijate protsenti oluliselt suurendada.

Seega oleks riski ja võidu suhe praeguses seisus üksjagu vildakas. E-valimiste ideoloogi(de) põhiline enesepettus seisneb väites, et nemad kui tehnilised töötajad ei tegele poliitikaga. Seega, luues usaldust kuritarvitava (varjatud kombel väheste kätte koonduva) süsteemi ja lastes selle riigikogul heaks kiita, on nad just nagu puhttehnilist promotööd teinud, mitte ressurssi ja võimu ühiskonnas ümber jaotanud. Samas on e-valimiste infosüsteemis paaril-kolmel töötajal kokkuleppe korral võimalik teada saada, kuidas keegi hääletas. See on võim, mis eksisteerib isegi ilma omanike soovita seda kasutada. See on võim, mille reaalsel kättesaamisel tuleb omanikel kas pea liiva alla peita või sellest lahti ütelda. See on ka võim, mille tõttu välisvaatlejad meie valimistele negatiivse hinnangu annavad, kartes haiguse levikut teistesse maadesse.