Eilne tulemus ei üllatanud kedagi, ent oli siiski positiivne
Eilne tulemus ei üllatanud ju kedagi. Umbes sellist häälte hulka riigikogus võis president Toomas Hendrik Ilvesele ennustada juba kuid tagasi. Ei mingit ootamatut intriigi!
Indrek Tarandi ülesastumine vastaskandidaadi rollis ei muutnud ka mitte midagi. Seda võis ju ammu eeldada, et Keskerakonna saadikute hääli Ilves endale ei saa. Arvestades, mis hoiaku võttis president eelmise aasta lõpus nn kirikuraha skandaalis, ei saanud kuidagi eeldada, et Edgar Savisaare kontrolli all olev Keskerakond võiks Ilvesega presidendi kohal leppida. Aga see on suuresti nende mure. Kas seda, et Ilvese tagasivalimine presidendiks lõpuks nii ettearvatavalt igava tulemusega juba esimeses voorus kiiresti läbi sai, peab kuidagi probleemiks pidama? Pigem vastupidi. Vahel on igavus ehk sündmuste ettearvatavus positiivne.
Vanadel hiinlastel olevat ütlus, et vaid vaenlasele tasub soovida, et ta elaks huvitaval ajal. Ning ajad on praegu meid ümbritsevas maailmas küllalt segased ja ettearvamatud. Mõelgem Euroopa ja USA vinduvale võlakriisile, mille võimalikku mõju ka meile on ilmselt tark rohkem karta kui hiljem kahetseda.
Sõusaade ei sobi
Sellisel ajal on vaja, et Eestil oleks hea, kindel ja rahvusvaheliselt tõsiseltvõetav president ning see on kindlasti palju-palju kordi tähtsam kui värvikas ja rahvalik presidendi valimiskampaania selle sõna meelelahutuslikus mõttes. Sõu võib muidugi ka olla, aga suuresti on need erinevad asjad, mis heal juhul väga üksteist ei sega.
Kui näiteks ERSO tahab leida uut peadirigenti, siis ei oleks mõistlik teha seda telesaate „Eesti otsib superstaari” formaadis. Kui ikkagi üritatakse dirigenti leida sõukampaania kaudu, siis vaevalt võidaks seal Neeme Järvi.
Umbes sama tunne jäi mul ETV suurest teledebatist presidendikandidaatidega, mis oli telesaatena täitsa tore, vaheldusrikas ja tempokas, aga andis väga vähe võimalust süvenemiseks olulistesse küsimustesse, mida president tegema peaks.
Pigem eeldaks presidendikandidaatide debatt sellist saatevormi nagu Klassikaraadio „Räägivad”. Ja üldse vajanuks kogu kampaania meediakajastus kandidaatide küsitlemise kõrval palju rohkem analüüsisaateid ja -lugusid nii presidendi ametile esitatavate ootuste kui ka näiteks Toomas Hendrik Ilvese senise viie presidendiaasta plusside ja miinuste kohta. Üks hea näide oli ses osas viimasel valimiseelsel õhtul ETV „Vabariigi kodanikud”.
Erinevalt paljudest arvan, et Tarand oma ärpleva pealiskaudsusega pigem pärssis tõsist debatti, kui aitas sellele kaasa. Ta viis asja eksiteele, mistõttu valimised muutusid rohkem nagu spordiks, kellegi potentsiaalsete häälte lugemiseks, kui et tõsiseks aruteluks, mida Eesti lähiaastatel vajab. Ei saa üldse välistada, et valimiseelsed mõttevahetused oleksid ilma temata kujunenud isegi sisukamaks ja asjalikumaks.
Indrek Tarand vastaskandidaadina paradoksaalsel kombel pigem kindlustas Ilvese hääled kui vastupidi. Ta justkui oli ja ei olnud tõsiseltvõetav vastane. Ilvesel oli kindlasti kohati ebamugav tülinorimise tooni kannatada – kole raske on aina tõestada, et sa ei ole kaamel, eriti kui presidendina ei saa ebaviisakusele samas toonis vastata –, aga mingit tõeliselt ohtlikku intellektuaalset väljakutset Tarand Ilvesele ja tema toetajatele küll ei esitanud. Ses mõttes võib tagantjärele tarkusena öelda, et algul Keskerakonna poolt väga tugeva käiguna tundunud Indrek Tarand oli pigem ikkagi suhteliselt nõrk ja Toomas Hendrik Ilvese jaoks mugav vastaskandidaat. Võinuks ette kujutada Ilvese jaoks palju ebamugavamaid vastaskandidaate, aga oleksid ei maksa siin suurt midagi.
Remondime töötavat asja?
Arvata võib, et tõsiste otsustajate jaoks ei olnudki tegu mitte valimisega kahe lõpuks ülesseatud kandidaadi vahel, vaid pigem juba ammu enne seda president Ilvese kõrvutamisega kõigi teiste võimalike kõneks tulevate inimestega, kes presidendi rolli kandideerima võiks sobida. Ei kahtle, et põhimõtteliselt on selliseid inimesi Eestis küll. Näiteks mõnedki pikaaegsed head diplomaadid Jaak Jõerüüt või Jüri Luik, akadeemilise taustaga Peeter Tulviste või Marju Lauristin, miks mitte poliitikud Siim Kallas või Ene Ergma jne.
Aga kui küsida, kes neist oleks praegu kindlasti olnud presidendi kohale paremini sobiv kui Ilves, siis tegelikult on päris raske öelda. Jälle see vana küsimus, kas on vaja remontida asja, mis töötab niigi. Ehk kas on vaja välja vahetada head presidenti, kui ta tahab jätkata ka järgmisel ametiajal. Riigikogu arvas, et ei ole. Ei näe tõsist põhjust nendega seekord mitte nõustuda.
