Tunnistan ausalt, ega mulle nimetus „kummitempel” ei meeldi, kuid teinekord on selle mõiste kasutamine täiesti õigustatud. Näiteks siis, kui võimuliitu kuuluvad saadikud kiidavad valitsuse mõtteid takka, selle asemel et oma mõtteid avaldada.

Väga palju sõltub riigikogu juhatusest. 1990. aastate alguses, kui Ülo Nugis riigikogu juhatas, jätkus tal alati sarmi ja soovi öelda teinekord valitsusele, et ta saab aru küll, mida nad soovivad, kuid nii see asi lihtsalt ei lähe.

Hilisemate juhatuste kohta seda öelda ei saa, praeguse kohta ka mitte.

1990. aastatel oli riigikogus mahuliselt debatti rohkem, sest seaduseelnõusid oli rohkem.

Alguse aeg, kõik tuli luua ja iga uus asi tekitas vaidlusi. Seetõttu vaieldi 1990. aastate riigikogus teemade üle pikemalt, näiteks kui 1992. aastal valitud VII riigikogus arutati kolmapäeviti valitsuse eelnõusid, siis selle tööpäeva lõpp enne keskööd oli tavatu. Tänapäeval on teisiti: kui mõni õhtu pikemaks venib, siis see on pigem üllatuslik.

Igatsen iroonilist poliitikat

Riigikogu on muutunud rohkem poliitiliseks vaidluste ja mõtete avaldamise kohaks. Praegu on riigikogus rohkem neid, kes on teadlikult valinud poliitikuks olemise juba suhteliselt noores eas, ja on ka neid, kes on tulnud muudelt elualadelt. See on normaalne asjade käik.

1992. aastal valitud VII riigikogus olid ka kuningriiklased, kes olid iroonilise poliitika tegemise peale välja tulnud. Võrreldes 1990. aastatega on poliitika tegemine läinud palju rohkem teadmispõhiseks.

Samas on praegu tunda, et mõni valitsuse samm vajaks just sellist iroonilist kuningriiklikku trikki ja selle kaudu oleks probleemi selgitamine laiemale avalikkusele palju lihtsam.

Need suured erakonnad, kes on praegu riigikogus, endale sellist kuningriiklikku pila lubada ei saa, sest nende valijatele oleks see võib-olla pisut arusaamatu.

Eiki Nestor, riigikogu liige (SDE)