Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada

Lõppev aasta jääb meelde ilmselt majanduskriisi kõige rängema aastana. Kuidas võib see mõjuda Eesti rahva käekäigule pikemas perspektiivis?

Raske öelda. Kriis on suurendanud emigratsiooni, kuid ka meenutanud inimestele, et buumile järgneb kriis. Demograafiline hoop võib olla kõige tõsisem pikas perspektiivis.

Õnneks aga on eestlastel veel säilinud rasketel aegadel omandatud oskus toime tulla, kasvatada ise endale toitu, teha ise ehitus- ja parandustöid.

Inimesi aitab ilmselt ka kaheldamatult kasvanud hall majandus, mis riigile aga muidugi omakorda raskusi valmistab: raha liigub käest kätte, makse laekub vähem.

Kas valitsus on kriisiga piisavalt hästi toime tulnud? Mida peaks ühiskond majanduskriisist õppima?

Kriisi ajal käitus valitsus enam-vähem adekvaatselt. Ent tehtud vigu oli pea võimatu parandada. Kõige tõsisem viga oli dogmaatilistest arusaamadest lähtuv maksude alandamine buumi ajal.

Tõusu ajal tuleb makse pigem tõsta, luua reserve, languse ajal alandada. Meil juhtus vastupidi, mis kriisi muidugi süvendas. Maksupoliitika vajaks tõsist ja dogmaatikat vältivat analüüsi, rahulikku rehkendamist.

Muidugi suurendasid mõned valitsuse ja riigikogu sammud lõhet valitsejate ja rahva vahel: nii riigikogu sissetulekute tõus kui ka emapalga tõus sellal, kui keskmised sissetulekud tublisti langevad. Siit saavad mitmesugused populistid kõvasti püssirohtu.

Poliitikas on aasta jooksul samuti üht-teist juhtunud. Mitmete parteide populaarsus on kahanenud erakordselt madalale. Kas Eestis on liiga palju parteisid?

Ei julge öelda, et parteisid on liiga palju. Usun, et parasjagu. Loomulik valik ilmselt vähendab nende arvu veelgi, ei usu, et Rahvaliit jääb püsima. Uusi erakondi ei paista ka juurde tekkivat, nende jaoks pole eriti ruumi. On olemas vasakpartei nišš, kuid olemasolev Vasakpartei kannab nõukaaja koormat ja ei pääse ilmselt niipea löögile.

Autor Erik Rand