Eestis on rahvast küllalt
Üks ilmekam sedalaadi lapsus oli USA kunagine kavatsus piirata ÜRO liikmete arvu riikidega, kus elab vähemalt miljon inimest. Suurtel riikidel on karja väikeste arvestamine igavesti tülikas. Selle peale läks kõnepulti Soome esindaja, meile kõigile hästi tuntud Max Jakobson ja ütles lühidalt: „Good bye, Iceland!” Siis said kõik aru, kui rumal see mõte on. Heita ÜRO-st välja NATO liiga vähese rahvaarvu pärast!
Selle tahumatu mõtteviisi üks varjatud haru on hakanud meil uues kuues pead tõstma.
Räägitakse, et Eestis on vähe rahvast. Paraku ei küsita eneselt, mille jaoks vähe.
Kui palju oleks siis hea? Malta, Djibouti, Katari, Brunei ja Küprose kanname oma loomupärases kõrkuses muidugi kohe maailmast maha. Seal on nii vähe rahvast. Kuid kas meid peaks olema nii palju kui sloveene (2 miljonit) või slovakke (5,4 miljonit)? Või nagu hollandlasi – 15 miljonit inimest? Maailma kogemus näitab, et Eesti-suurusesse riiki mahuks selline hulk inimesi ära. Paraku on lähenemisviisi küündimatus ilmselge.
Mille jaoks on meid vähe? Venemaaga sõdimiseks. Aga me ei kavatse seda ju teha. Kui sõdima peaks, siis kipub ka 15 miljonist väheseks jääma. Tihedalt asustatud alal ei saa visa sõda pidada. Tsiviilohvrid on suured. Ei mingit sissisõda. Metsad on ju maha raiutud, sood kuivendatud. Tuleb kohe alla anda, nagu hollandlased alistusid 1940. aastal natslikule Saksamaale.
Meid on vähe rahvusvaheliste suurettevõtete jaoks. Eestis karistamatult tegutsevad monopolid ja varjatud kartellid kurdavad meie väikese turu üle. Tegutsemistingimused olevat ahtad. Samal ajal aga on Eesti neile suurepärane paik, kus keegi neid tegelikult ei ohjelda. Hinnad kruvitakse üles, sisuline konkurents on paljudes valdkondades välja suretatud. Tagajärjeks on olukord, kus Saksamaal maksab suhkrukilo 60 eurosenti, meil aga üle ühe euro. Monopolide või varjatud kartellide käes on meil jaekaubandus, energeetika, pangandus, prügivedu…
Need valdkonnad ei vaja uusi tarbijaid (inimesi). Meil oleks hoopis vaja tõhustada konkurentsi, taasluues mitmes valdkonnas väike-, keskmise ja suurettevõtluse loomupärase püramiidi.
Meid on vähe mõne rahvusvahelise majandusliku suurprojekti elluviimiseks. Küsimus on selles, kas me vajame ettevõtmisi, mis mahtudelt käivad üle jõu. Enamasti on neil puhkudel tegu rahvusvahelise huviga, kus mõte ei alga meie võimalikust kasust. See tuleb enamasti asja käigus alles välja selgitada.
Üsna sageli kurdetakse, et ei jätku keevitajaid, ehitajaid jne. Kui meid oleks sada tuhat inimest rohkem, kas siis need puuduolevad keevitajad ja ehitajad oleksid olemas? Vaevalt. Nende puudumise põhjused on hoopis mujal. Eraldi teema on riigi pidamine nii väikese rahvaarvu juures. Mida tõhusam on majandus, seda väiksema rahvaarvuga on võimalik riiki pidada. Katari emiraati ja Brunei sultanaati peavad ülal gaas ja nafta. Djibouti Vabariiki välisabi. Meie maksame oma arved ise.
Kahjuks jääme raskustesse, kui tahame riiki kujundada suurte riikide eeskujul.
Eesti-suurusel riigil peab olema omanäoline majandus ja riigikorraldus. Eurodirektiivide juurutamisel pole sageli vaja juhinduda nende tuumast. Sealse elukorralduse tuumik lähtub tiheasustuse tingimustest. Meil tuleb lähtuda pigem direktiivide hajaasustuslikest eranditest. Seepärast tuleks suures osas hajaasustusega Eestis prügi ära põletada kodus nagu muiste, selle asemel et prahi pisikoguseid kohustuslikus korras kümnete või sadade kilomeetrite taha vedada.
Riigikorralduse võiks samuti odavamaks ja lihtsamaks teha. Asi võiks olla lihtne nagu muiste. Riigipeaks on riigivanem (ingl president), kes on samal ajal riigikogu esimees. Temal on kaks asetäitjat, kes töötavad haamriga. Esimees jälgib otsuste vastavust põhiseadusele. Saadab otsused parlamenti tagasi, kui vaja. Teeb ka õiguskantsleri tööd.
Valitsemist võiks veelgi lihtsustada. Kohalikel omavalitsustel pole vaja võimude lahusust.
Külad ja külakonnad valivad enamusvalimistel omale külavanemad. Külavanemad valivad vallavanema, kes on ühtlasi volikogu esimees. Vallavanemad valivad maavanema, kes esindab valdade huve riigi ees. Niikuinii on maavanemad ilma jäetud eelarvest maakonna arendamisel. Neile on suuresti jäänud vaid valdade koostöö korraldamise ülesanne. Pole vaja maakondade omavalitsusliite, sest maavanem ja maavalitsus ongi see liit.
Maavanemad võiksid valida ka riigivanema. Hea lihtne ja arusaadav. Meil ei ole riigis kahekojalist seadusandjat. Liiga kallis. Proportsionaalse valimissüsteemi tõttu ei esinda praegu piirkondlikke huve peaaegu keegi. Kirjeldatud juhul riigivanem neid esindakski. Maavanemate kogu oleks tema nõuandev koda. Keerulisemal juhul kutsub riigivanem kokku vallavanemate kogu. Lihtne, odav ja arusaadav.
