Eesti võidab – tore! Itaalia võit – pole paha!
Sporti vaadates tahan alati kellelegi kaasa elada. Isegi juhul, kui võistlustules pole eestlasi või väljakujunenud lemmikut, püüan leida inimese või võistkonna, kelle poolt olla. Muidugi on see täiesti juhuslik ja veidi isegi meelevaldne, kuid lihtsalt mängu ilu nautides jääb emotsioon poolikuks.
Ilmselt samal põhjusel hakkasin 1994. aastal pöialt hoidma ka Itaalia jalgpallikoondisele. Olin 13-aastane, paar aastat tagasi spordipisikuga nakatunud ning teadlikus elus toimus minu esimene jalgpalli-MM USA-s. Nelja aasta tagune võistlus oli väga ähmaselt meeles – mäletan, et mu isa rõõmustas, sest võitis tema lemmik, Saksamaa meeskond. Ja kuna olin eluetapis, kus kogusin kuulsuste fotosid, olin välja lõiganud ja kaustikusse kleepinud ka sakslaste näopildid – kui kehval paberil ilmunud mustvalged Eesti ajalehed kõik näod ära trükkisid, arvasin, et ju siis on tähtsad mehed.
Aga 1994. aastal vaatasin ajavahest tingitud öiseid mänge ja mõtlesin, et peaks ikka kellelegi pöialt ka hoidma. Ausalt öeldes ei mäletagi, mis kohtumisest alates ma Itaalia fänniks hakkasin, aga igal juhul Brasiilia-Itaalia vahelises finaalis olin juba taevasiniste poolel.
1990-ndate Itaalia koondis kubises supernimedest, neil oli skandaalirohke, ent samal ajal võidukas ajalugu. Ja kui lõpuni aus olla, eks nad olid teismelise jaoks sobilikult ikka ilusad poisid ka. Eesotsas väravavahi Gianluca Pagliucaga, kellelt saadud autogrammi ma aastaid üheks armsamaks pidasin. Samal MM-il tundsin esimest korda ka kurbust, kui Itaalia koondis finaalis penaltiseeria järel brasiillastele alla vandus. Otsustava penalti lõi mööda selle aja üks suuremaid staare Roberto Baggio. „Pall Baggio jalast võttis suuna Ameerikamaa sinise taeva poole, viies endaga kaasa itaallaste lootused” – umbes nii kirjutas finaalist Spordileht.
Lemmik kodumaa vastas
Pärast seda mälestusväärset suve pole enam olnud küsimust, kelle poolt olla. Tõsi küll, kõige armsamaks ongi jäänud 1990-ndate meeskond, seal mängis Pagliuca ja Roberto Baggio kõrval maailma üks enam hinnatud kaitsemehi Paolo Maldini, kes kehastas eeskujulikku pereelu ja tubli isa veel edukamat poega. Samuti Giuseppe Signori, koduliiga üks resultatiivsemaid mängijaid, kes sai kuulsaks sellega, et penaltit lüües ei võtnud ta hoogu, vaid seisis palli kõrval ja kõmmutas selle väravasse. Säravalt kirjutasid end ajalukku ka Alessandro Costacurta, Franco Baresi, Demetrio Albertini, Pierluigi Casiraghi.
Vahepealse 16 aasta jooksul olen Itaalia tiimi toetajana kogenud nii meeletut võidurõõmu kui ka valanud kibedaid kaotuspisaraid. Triumf oli mõistagi nelja aasta tagune MM, kus Itaalia krooniti neljandat korda maailmameistriks. Kõige valusam oli aga kaotus 2000. aasta EM-i finaalis Prantsusmaale, kui terve mängu juhtinud azzurro’d lubasid viigistada kohtumise lisaminutil. Lisaajal võidutsesid juba vastased.
Täna on eestlasest Itaalia jalgpalli fännil üks ütlemata keeruline päev. Kummale siis ikkagi pöialt hoida? Ütleme siis nii: ma siiralt usun, et Eesti suudab ükskord ka suure jalgpalliriigiga mängides üllatada. Aga kui või-dab Itaalia, ei ole ma ka teps mitte kurb.
 |
  |
 |
