Eesti russofoobiatont

Eestimaal puudub dialoog oma minevikuga. Tõsi, erinevalt mõnedest teistest rahvastest ei saa me dialoogi pidada näiteks keskaja mõtlejatega isiklikul rahvuslikul tasandil, aga meil on siiski 160 aastat materjali eesti mõtlejate ning kirjameestega, mis on tunduvalt pikem kui see ajalooline enesepilt mis meil tänapäeval kujunenud on, kus on ainult Teine maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Ja pole nii, nagu meil oleks mingi kuri valitsus, kes teeks kõik, et salata ja varjata kogu seda informatsiooni, et miski ei oleks õõnestamas ametlikku narratiivi. Ei, see materjal on kõik avalikult kättesaadav.

Ja kui nüüd meil oleks see dialoog vana Eesti mõtlejatega suuremal rahvuslikul tasandil, siis leiab nii mõndagi huvitavat.

Venelane ei ole Eesti mõtteloos alati olnud mingi ebamäärane pool-inimese mõiste, mis peaks ainult vastikust tekitama. Venelane ei ole alati olnud metsik asiaat, kes eestlase „kõrget kultuurset euroopalikust“ ohustab.

Oli aeg kui eestlased ise endid aasialasteks nimetasid, uurali-altai teooria tipphetkedel, ja vastandusid ennast sellega germaanlusele. See oli teine aeg, kus eestlased võitlesid emantsipatsiooni pärast baltisakslastega. Aga sel ajal on ka palju huvitavaid mõttevälgatusi pakkuda.

Näiteks Juhan Luiga kirjutas Lembitust oopuse kui Novgorodi liitlasest. Õigemini küll Novgorodist kui Lembitu liitlasest. Sest Novgorod, see ju midagi pool-ugrilikku. Üleüldse oli kunagi eesti mõttemaailmas venelane midagi lähemal ugrimugrile kui sakslane või eurooplane.

See oli ka aeg kui baltisakslased vaatasid hirmuga eestlaste peale ja kartsid, et nad teevad vene keskvõimuga koostööd ning saavad oma propagandaideid sealt. Kas pole kuidagi tuttav?

Muideks oli see ka aeg kui eestlaste ja venelaste parteid omavahel liite tegid linnavalitsustes baltisakste vastu.

Stalini lõa otsas

Nüüd on meil venelane mingi pool-inimese, metslase staatuses. Võidakse küll rääkida, et vaadake, mis nad meile Teises ilmasõjas ja pärast tegid. See aga oli totalitarism, kus inimene oli tähtsusetuks ressursiks taandatud, kes eksisteeris ainult kõrgema parteiladviku ülalpidamiseks. Ja Stalin hoidis isegi neid köie otsas. Molotovi naine istus vangilaagris ja nii edasi.

Nõukogude Liit oli toona omamoodi perversne feodaalne ühiskond, kus räägiti palju madalamate klasside emantsipatsioonist, aga mis kujunes veelgi feodaalsemaks kui feodalism ise.

Venelane oli ise samapalju stalinismi ohver kui eestlanegi ja sai oma kodumaal seda kõike veel enamgi tunda kui eestlane. Venelane pidi Stalinit ligi 16-20 aastat rohkem taluma kui eestlane.

Eestlane on venelast sageli pidanud madalama kultuuriga inimeseks. „Venelane ainult lällab, viskab prahti maha ja sööb sihvkasi ning on üleüldse ebakultuurne.“ Jah?

Siinjuures paluks pilk heita Eesti „jõmluse“ peale. Kui vaadata Tallinnast väljapoole, siis vahest polegi nagu midagi muud kui ainult autod, tümps ja jõmmid.

Näiteks hiljutine Võsu juhtum, kus Rakverest sõitsid kaks meest kohale ja hakkasid lihtsalt kohalikus kõrtsis inimesi peksma ja läksid siis tagasi koju magama.

Ja kel vähegi inglisekeelset lugemisoskust võib uurida Inglismaa chav'ide kohta, kes on täpselt samasugused. Tegemist on laiemalt levinud nn. prolede „subkultuuriga“.

Me oleme kadakateks muutunud

Üks baltisaksa kirjanik ütles kord, et me küll elame siin maal koos – eestlased, sakslased, lätlased ja venelased aga me vaevu tunneme üksteist.

Me elame üksteisest mööda. Toona olid nemad, baltlased ise, selle olukorra põhjustajateks. Nemad olid ise loonud tingimused selleks, et selline lõhestunud ühiskond püsiks. Ja seesama nende loodud olukord sai neile hävinguks.

Nüüd on meil selline aeg, kus erinevalt meie eelkäijatest glorifitseerime me baltisakslasi kui kultuuritoojaid ja teeme tegelikult kõike samamoodi nagu nemad. Aga vähemalt seda üksteisest mööda elamist võiks mitte olla.

Õpiks tundma teisi ja paneks mõneks ajaks eelarvamused kõrvale. Ehk ei olekski nii hull ega teeks meie „euroopalikkusega“ midagi.

On ju meie euroopalikkus ainult kujutlus ja luul Euroopast, mida enam õieti ei eksisteerigi. Elaks siis nende asjade pärast mis tegelikult on.