Eesti puudulik reostustõrjevõime

On ju ulatuslik merereostus Eesti hädaolukordade analüüsi kohaselt oht number üks, mille tõenäosust on hinnatud kategoorias „suur / väga suur” ning tagajärgi „rasked / väga rasked”. Veelgi enam tekitab muret ülemaailmne tendents (ka Eestis) ohtusid alahinnata ja kõike ilustada. Eesti on Läänemere idarannikul asuvast kolmest Balti riigist kõige enam merega seotud. Arvukate lahtede, poolsaarte ja saarte tõttu on riigi rannajoon 3794 kilomeetrit pikk. Saarte ja laidude arv Eesti rannikuvetes ulatub 1500-ni. Siseministeeriumi hädaolukordade analüüsi järgi on tõenäoline, et naftaõnnetus võib siin toimuda üks kord ühe kuni kümne aasta jooksul. Suurimas ohus on Soome laht kui tiheda laevaliiklusega piirkond, kus ristuvad Soome, Rootsi ja Eesti sadamatest väljunud ning nendesse suunduvate reisi- ja kaubalaevade ning naftatankerite teed. Ulatuslikke (üle 50 tonni) merereostusi toimub Eestis keskmiselt kolm kümne aasta jooksul.

Väiksemaid reostusi, mis on põhjustatud laevadelt tahtlikult reostusaine merre laskmisest, avastatakse pidevalt. Näiteks 2007. aastal avastati kokku 99 merereostusjuhtu. Tahtlikult pilsivee merre laskmise juhtude arv näitab kasvutrendi. Eestis pole olukord parem kui potjomkinlus Mehhiko lahe katastroofi lahendamisel. Koostatud on küll analüüse, arengukavu ja plaane, kuid nende järgimine jätab kõvasti soovida. Hiljuti võis näiteks lugeda uudist, et riik on valmis USA-d abistama, andes naftatõrjeks oma poome. Tegelikkuses ei ole muidugi tegemist riigiabi, vaid äritehinguga, mille üks osapool on Lamor Corporation, erafirma, kes on Eestile nimetatud varustuse müünud ja ostab nüüd eri riikidest Mehhiko lahe õnnetuse tõrjumiseks sama varustust kokku. Piirivalveosakonna mereoperatsioonide büroo juhi Harry Kattai sõnul saadetakse esialgsete andmete kohaselt USA-sse kaks-kolm kilomeetrit tõrjepoome, mille tõttu ei kahane Eesti enda tõrjevõime, kuna alles jääb veel mitme kilomeetri jagu poome.

Tegelikkuses oli eelmise aasta seisuga piirivalvel üldse kokku 2,7 kilomeetrit avamere poome ja 4,2 kilomeetrit rannikulähedasi poome, kuid viimasena nimetatuid ei ole artikli järgi küsitud. Alles jäävate kilomeetrite arvu pole millegipärast samuti avalikustatud, mistõttu tekib kahtlus, et uute poomide saamise ahnuses ja Eesti riigile omases lootuses, et meiega ei juhtu nagunii midagi, jääb Eesti vahepeal ka elementaarsest tõrjevõimest ilma. Just sellesama suhtumise pärast oleme pälvinud põhjanaabrite soomlaste kriitika. Eesti enda naftatõrjevõime on vilets, me pole üksi võimelised täielikult likvideerima isegi teise astme reostust. Soomlased kritiseerivad Eestit seetõttu, et siin loodetakse ainult selle peale, et midagi ei juhtu ja kui juhtub, küll siis Soome tuleb ja aitab. Kahjuks pole merele riigipiiri tõmmata võimalik ning Eesti vetes toimunud naftareostus ohustab ka Soome rannikut. Seetõttu on abistamine Soome enda huvides ja Eesti kasutab soomlaste sundseisu lihtsalt ära, omamata ise vajalikku reostustõrjevõimet.

Murtud lubadus

Aastaid tagasi lubas valitsus luua nn õlifondi, mis tähendab, et iga Eestit läbiva naftatonni pealt peaks laekuma raha, mille eest omakorda hangitaks reostustõrjeks vajalikke seadmeid. Õlifondi loomine Eesti kontekstis oli kõne all peamiselt seoses 2006. aastal toimunud Loode-Eesti naftaõnnetusega. Tookord hõlmas reostus looderannikul ligi 35 kilomeetri pikkust rannariba, hukkus 20 000–30 000 lin­du. Meedias kajastati juhtumit, kuidas alles mitu päeva pärast reostuse avastamist ning päästetöötajate ja vabatahtlike koha­le jõudmist saabus reostuspiirkonda valitsuse vastutaja, keskkonnaminister, kellel oli millegipärast kaasas asjasse mittepuutuv president. Istuti suupistelaua taga ning vaadati surevaid linde ja määrdunud päästjaid. Igal juhul teatas valitsus pärast seda naftaõnnetust selge sõnaga õlifondi loomise vajadusest.

Peaminister ütles avalikkusele kindlalt: õlifond tuleb. Täpsustamata, millal. Õlifondi eelnõu käis mitu korda kooskõlastusringil ja seda muudeti vastavalt ministeeriumide ettepanekutele, kuid viimasel korral 2007. aasta alguses ei peetud vajalikuks eelnõu isegi enam arutama hakata. Muidugi oli Loode-Eesti katastroofi kära selleks ajaks vaibunud ja muretu suhtumine taas võimust võtnud. Ehk – õlifondi lubati, lubadus unustati ja 2010. aasta keskpaigas on seis selline, et fondi pole kusagil. Me ei ela enam ammu Nõukogude Liidus, kus probleem likvideeriti selle eitamisega. Inimestel on õigus teada, mis nende elu mõjutab, ja valitsusel on kohustus neid sellest adekvaatselt teavitada ja lubadustest kinni pidada.