EERO MEDIJAINEN: Tartu rahu varjatud nurgad

Täna rõhutame vaid lepingu paari punkti ja poliitikuid, kes on lugenud kogu teksti, polegi vist eriti palju.

Oma seisukohad ja hinnangud pole välistatud, kuid üldiselt lähtutakse teisest artiklist, milles Venemaa tunnustas “ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust” ja loobus Eesti suhtes nii sise- kui ka välispoliitilistest kohustustest ja õigustest. Kindlasti teatakse sedagi, et rahuleping maksti üsna heldesti kinni. Hoopis heldemini kui analoogilised lepingud teiste naabritega.

Ühtlasi mäletatakse, et osa lubadusi jäi täitmata, kontsessioonid ja osa Esimese maailmasõja tõttu siit evakueeritud varasid tagasi saamata. Vähem tahetakse meenutada, et Eesti võttis endale kohustuse taotleda alalist neutraliteeti ja mitte lubada oma territooriumile võõraid väeüksusi. Kui aga need artiklid enam ei kehti, miks peaks siis kehtima kogu leping?

Eesti enda kohustused

Mida veel Tartu rahu puhul väärtustatakse, see oleneb juba maailmavaatest ja iga konkreetse hindaja-kirjutaja eesmärkidest. Kas tegemist oli võiduga, kas Vabadussõda oli ikka omaette sõda kahe iseseisva riigi vahel? Viimase tosina aasta kooliõpikutest, mõnest populaarsest mängufilmist, Teise maailmasõja eelsetest kirjutistest ja muust taolisest lähtudes ehk rahvusliku mälu valguses on selles isegi pisut kohatu kahelda.

Huvitaval kombel aga ei olnud Eesti näiteks Saksamaaga sõjaseisukorras, kuigi kinnitame, et 1918. aastal pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist algas keiserliku Saksamaa okupatsioon. Sõda ei kuulutatud isegi hoolimata sellest, et lääneriigid avaldasid Eestile 1918. aasta kevadel vastavat survet.

On tõenäoline, et Saksamaale sõja kuulutamisega oleks Eesti aasta hiljem vähemalt formaalselt kuulunud maailmasõja võitnud riikide hulka ning oleks kutsutud ametlikult rahukonverentsile.

Nüüd pidime sinna paraku minema kontvõõrastena ja Eesti delegatsioon ei kuulunud Versailles` rahulepingu allkirjastajate hulka. Samas peame me Jaan Poska ja teiste missiooni Pariisis 1919. aastal edukaks. Seda peamiselt tema enda hiljem avaldatud päevikute toel. Aga kui taas võrdlusi tuua, siis ei suuda need muidugi võistelda tänapäeva Eesti poliitikute katsetega kirjutada end võitjate või vähemalt ajaloo peategelaste hulka.

Vabadussõda oli sõda, kui me lepime kokku, et iga relvastatud konflikti, milles on üle 1000 hukkunu, võiks sõjaks nimetada. Aga see ei kaota veel küsimusi. Isegi võidupüha ei tähista me seoses sõjas enamliku Venemaa vastu saavutatud võitudega. Keda me sel võidupühal ikka võitsime? Kas see oli samuti sõda ja miks siis rahulepingut ei sõlmitud? Kui tegemist oli sõjaga, kas siis ei peaks samuti rahu tegema! Vaevalt olid selle sõja kaotajad ühtlasi punase Venemaa liitlased.

Siiski – teatud tingimustel oleks neist ehk võinud saada Venemaa liitlased. Paraku pole me enam kindlad, millise Venemaa liitlased. Kui püsima oleks jäänud too 1917. aastal loodud ehk demokraatlik ja Ameerika Ühendriikide poolt toetatud Venemaa ning selline Venemaa oleks omakorda toetanud 1919. aasta alguses Weimaris rajatud demokraatlikku Saksamaad, kas siis ikka oleks sündinud Versailles´ lepingu taolist rahulepingut, nagu nüüd 28. juunil 1919 juhtus? USA seda lepingut ei tunnustanud.

Leping kuulub ajaloolastele

Kas siit ei võiks teha koguni järeldust, et Eesti poolt jaanipäeva paiku ehk siis võidupühal peetud lahingud kindlustasid ühelt poolt punaste võimu Venemaal ja teiselt poolt aitasid kaasa rahulepingute fikseerimisele

Euroopas? Või rajasid need koguni nn Versailles` süsteemi?

Vaevalt oli Tartu rahuleping väga suur võit Eesti poolel kaasa löönud Soome, Taani, Inglismaa vabatahtlikele ning endisele Loodearmeele või isegi baltisakslastest koosnenud väeük-sustele. Rääkimata muidugi eestlastest, kes sõdisid hoopis teisel poolel. Neilegi polnud see mingi lokaalne sõda Eesti pärast, vaid võitlus millegi hoopis olulisema ja suurema nimel.

Pealegi mäletame veel Paul Vihalemi, Edgar Mattiseni jt kirjutisi, milles kinnitati, et Tartu rahuleping oli hoopis suur võit Nõukogude Venemaale, kes murdis läbi blokaadi jne.

Nagu Hitleri-Stalini pakt

Tartus 2. veebruaril 1920 juhtunut võib teatud tingimustel käsitada koguni reetmisena, kui vaadata sellele Poola, Soome või isegi Läti suunalt.

Rahuleping lõikas läbi üsna aktuaalsed piiririikide sõjalise liidu plaanid ja hiljem, rahutingimustes oli sõjalist liitu juba hoopis keerulisem sõlmida. Seda ei suudetudki kuni 1939.– 1940. aastani, mis maksis juba hoopis valusalt kätte.

Tartu rahuleping sarnaneb teatud mõttes Hitleri–Stalini paktiga ehk nagu Venemaa president Vladimir Putin hiljuti kinnitas: need kuuluvad ajaloolastele, kuigi võib kahelda, kas poliitikud sellega ikka rahule jäävad.

Eero Medijainen, Tartu ülikooli lähiajaloo professor

Artikkel ilmus ka Tartu ülikooli ajalehes Universitas Tartuensis