EERIK-NIILES KROSS: Monumendid ja mälu

Ülikooli poliitjuhtkonna reageering oli kurbnaljakas. Ühest küljest ei sobinuks ju TRÜ parteikomiteel, komsomolikomiteel jne üht lumekuju tõsiselt võtta. Teisalt häiris selline nali punavanakesi just oma raskesti määratletavuse tõttu. Poliitiline nali oli igal juhul halb ja nõukogudevastane nali oli kuritegu.

See oli aeg, kus parteilased ei olnud veel avastanud, et tegelikult on nad kogu aeg vabadusvõitlejad olnud. Igaks juhuks selgitati ilmselt tegijate nimed välja ja paaril korral käsitleti teemat umbkaudse jutuga võimalikust huligaansusest ja heakorra häirimisest. Otseseid sanktsioone oli vist tollal juba natuke piinlik sõnastama hakata.

Et kedagi ei karistatud, muutus Gustav Adolfi kuju omaaegne mahavõtmine äkki millekski, mida oli lubatav kritiseerida. Ja peagi võis Tartu Riiklikku Ülikooli hakata ka kirjasõnas kutsuma Tartu Ülikooliks.

Eestis pole rahvuslikku monumenti. Mälestuskivid ja monumendid on mänginud Eesti elus olulist rolli. Eriti olulist rolli on nad mänginud vallutajate jaoks. Eestlased on võõraste monumentidesse suhtunud ükskõiksusega. Mida kõrgem obelisk või punasem viisnurk, seda vähem väärisid graniit- või betoonmonstrumid tähelepanu. Eesti oma monumendikultuur jõudis tõsisemal moel välja areneda pärast Vabadussõda. Iga kihelkond sai panna püsti mälestusmärgi, mis kohalikule rahvale midagi tähendas.

Võib-olla püstitasid Tallinna eestlased Liivi sõja lõpus monumendi Ivo Schenkenbergile, kelle venelased olid Pihkvas neljaks kiskunud või mõnele Põhjasõja eestlasest ohvitserile, kes Narva all langes. Aga kui, siis olid need harvad juhud. Vabadussõja monumentidega omandas meie monumendikultuur vabade Euroopa rahvaste juures tavapärase mõõtme. Igal õhtumaa rahval on oma Jeanne d’Arcide, Nelsonite ja Garibaldide traditsioonid, millega käivad kaasas legendid, mälestusmärgid ja monumendid. Iga riigipea riigivisiidi kavas Euroopas on austuse avaldamine mõne sellele riigile tähtsa mälestusmärgi juures. Kummardus tehakse rahvale, mitte riigipeale. Nii pani Putin hiljuti pärja Helsingis Hietaniemi kalmistul Kangelasristile ja Mannerheimi hauale ning Bush sõjas langenute mälestusmärgile Kremli müüri ääres.

Eestis räägitakse juba kümme aastat, kui sõjaeelne aeg kaasa arvata, siis kolmkümmend, sellise monumendi püstitamisest. Vabaduse monument peaks olema see meil ikka puuduv rahvuslik mälestusmärk, kuhu tähtpäevadel oleks loomulik pärgi viia ja mis olulisem, läheks inimestele korda. Midagi peab olema mäda kas plaani elluviijates või plaanis endas. Sest ikka ainult räägitakse. Endised poliitvangid ja tuhat krooni kuus pensioni saavad küüditatud kirjutavad aastaid kirju, et valitud rahvaasemikud ja määratud ametnikud asja ära ajaksid. Aga midagi ei juhtu.

Vabadus liiga abstraktne mõiste? Võib-olla arvame, et vabadusele on veider püstitada monumenti ja iseseisev riik ongi iseenda monument. Mõneteistkümne aasta eest taastati rahvaalgatuse korras enamik Vabadussõja monumente, mis olid kommunistide poolt õhitud. Ei olnud ülemnõukogu otsust ega üleriiklikku korjandust. Nüüd on riigikogu otsus rajada monument ja üleriigiline korjandus, millega on nelja aasta jooksul saadud mõni tuhat krooni. Aga mälestusmärki pole.

Iseseisvuse taastamine, mis viimases otsas läks õnneks veretult, võttis nii kaua aega, et meie mälestusmärgikultuur jõudis manduda. Vanade monumentide taastamine oli üks asi. Seda polnud vaja põhjendada, see käis iseseisvuse taastamise juurde. Uute monumentide püstitamiseks pole aga piisavalt üksmeelt ja ühist arusaama, mis siis ikka on meie uues ajaloos see, mis monumenti väärib. Pole ka arusaama, miks mälestusmärgid üldse olulised on.

Kui Inglise saatkond 1991. aasta lõpul Tallinnas uksed avas, oli nende üheks esimeseks ettevõtmiseks Vabadussõjas langenud Briti sõdurite haudade ülesotsimine ja sinna korralike hauakivide tellimine. Eesti kalmistutädi, kes oli haudadel nelikümmend aastat risuhunnikut hoidnud, et neid hävitamisest päästa, sai kuningannalt ordeni. Briti sõdurite mälestus on brittidele riiklikult tähtis.

Tallinna kesklinnas ei seisa vabaduse monumenti. Ei seisa ka mälestusmärki neile, kes vabaduse eest ühel või teisel viisil elu andsid. Tallinna kesklinnas seisab hoopis riikliku kaitse all “Tallinna vabastajate monument”. Monument neile, kes septembris 1944 Pikast Hermannist Eesti lipu alla kiskusid ja kelle küüsist pääsesime viiskümmend aastat hiljem. Volikogu on pronksmehe küsimuse ümber mämmutanud sama kaua kui vabaduse monumendi püstitamise ümber. Kui muidu on iga ajaleheputka projekt poliitiline küsimus ja vajab parteilist lähenemist, siis pronksmehe teisaldamist ei tohtivat poliitiliseks ajada. Justkui ta ei oleks seda.

Säilitamislubadus häälte ostmiseks. Jutt ei ole ju väidetavalt Tõnismäele maetud nõukogude sõduritest. Kui nad seal on, võib nad pidulikult ümber matta. Jutt ei ole ka Punaarmee langenute mälestamisest. On arusaadav, et need, kelle omaksed sõjas langesid, tahavad neid kuskil mälestada. Jutt on sellest, et Tallinna kesklinnas on Eesti vabaduse hävitajate mälestusmärk. Ükskõik, kuidas seda pole ümber nimetatud. Ja Eesti poliitikud kasutavad säilitamislubadust häälte ostmiseks vene poliitikutelt, tehes näo, et tegu pole poliitilise küsimusega.

Võib-olla peab vene poliitikud appi kutsuma. Nad võiksid aru saada, et suurele osale eestlastest on see monument vastik ja selle hoidmine praegusel kohal arusaamatu. Punaarmee langenute, mitte “Tallinna vabastajate” mälestusmärk mõnes teises kohas rahuldaks venelaste mõistetava vajaduse kuhugi lilli viia.

Eesti poliitikud ei mõista mälestusmärkide tähtsust. Vene poliitikud mõistavad aga liigagi. Pronksmees Tõnismäel pikendab kunstlikult eestlaste ja venelaste vastuolu vabaduse küsimuses. Kui venelased võtaksid südameasjaks Punaarmee langenute mälestusmärgi rajamise kuhugi mujale, jookseksid häälepüüdjad eestlased selle idee sabas amokki.

Ja järgmisel kevadel võiksime Pronksmehe kohale ehitada lumest vabaduse monumendi.