Eelistame üürnikke omanikele

Ja maksusoodustuste kadu pole loomulikult meeltmööda neilegi, kes laenu tasumisega suuremate raskusteta toime tulevad.

Aga... kui mitte tulevast aastast, siis kahe-kolme või äärmisel juhul viie aasta pärast võiks see soodustus ikkagi kaduda – uute laenude puhul kohe – ja soodustuse kaotamise otsuse peaks vastu võtma tänavu, vastasel juhul peab järgmisel soodustuse kaotamise katsel jälle kuulma laenuvõtjate jorinat, et rikutakse nende õigustatud ootusi, ning sõrmedest ja varvastest jääb puudu, et kokku lugeda tipp-poliitikuid, kes tormavad soodustuse säilitamist kaitsma. Eks pahameelekisa tuleb muidugi nii või teisiti, sest paljudel siis tänavu tehtud otsus paari aasta pärast enam meeles on.

Praegu tehtud, aga mitme aasta pärast jõustuva otsuse puhul ei saa õigustatud ootuste rikkumisest juttugi olla. Tahaks näha 20–25 aastaks laenu võtnud inimest, kes on endale laenutähtaja lõpuni täpse finantsplaani teinud, sest juba neljast-viiest aastast kaugemale on seda raske teha muud moodi kui peamiselt optimismile tuginedes stiilis „andis jumal laenu, küll aitab ka tagasi maksta”.

Euribori muutumiseks – pikemaks ajaks kui viis aastat ei saa intressi tavaliselt fikseerida – ja isikliku sissetuleku muutusteks on laenuvõtjad pidanud kogu aeg valmis olema. Paariaastase etteteatamisajaga ennast ka maksusoodustuse kadumiseks ette valmistada on seega täiesti võimalik.

Kriisiga seoses on praegu päevakorda kerkinud küsimus, kas ehk ei tuleks toimetulekutoetust hakata võimaldama ka inimestele, kes maksavad tagasi pangalaenu, mitte ei üüri korterit. Miks mitte, aga ühtlasi tähendaks see tunnistamist, et kodu ostmine ei tõsta inimesi automaatselt enesega toimetuleku mõttes riiki vähem koormavasse klassi – ka niimoodi on kodulaenu intressisoodustust mõnikord põhjendatud.

Ebaprofessionaalne teenus

Kui Eesti eluasemepoliitikas üldse midagi soodustada, siis peale majade energiakulu vähendamise võiks see olla viisaka üürituru tekitamine. Koduomanike osakaal on Eestis juba niigi suur. Nii mõnegi omaniku tegelikele vajadustele vastab paremini üürniku staatus, sest siis saaksid nad vastavalt tööturu ja isikliku elu muutustele vabamalt elukohta vahetada.

Üüripakkumisi on praegu küll palju ja need on soodsad, aga paljud pakkujaid pole üüriäris mitte vabal tahtel, vaid kriisi sunnil. Sellepärast on ka nende pakutav üüriteenus üsna ebaprofessionaalne, vaja oleks üürikorterite koondumist proffide kätte. Proffide huvi on aga leige, sest raske on konkureerida pisitegijatega, kes maksude maksmisest kõrvale hoiavad. Samuti on ametlikke lepinguid puudutavaid seadusi suuresti mõjutanud sundüürnike epopöa ja need kaitsevad rohkem üürnikku kui üürileandjat. On sobiv hetk tänapäevastada üüriseadustikku ja hakata üürnikke koduomanikega võrdselt väärtustama.