DAG KIRSEBOM ja CLAUDIO ZUCCHELLI: Laenude lõksus

Mida rohkem asju meil on, seda rohkem kaldume “vajama” uusi. Ilmselt näitab seda kõige pedagoogilisemal moel Maslow’ vajaduste püramiidi hierarhia. Püramiidi esimene aste on vajadus toidu ja une järele, järgmine turvalisusvajadus, siis tunnustusvajadus. Ja nii edasi.

Eesti viimaste aastate areng on näide sellest, kuidas uusi “vajadusi” – toodete ja teenuste järele –  rahuldatakse tasemeni, kus need väljuvad kontrolli alt.

Tegelikus elus peavad vajadused olema realistlikud ning tasakaalus võimalustega tekitada sissetulekut nende vajaduste tarbeks. “Vajadusest”, et garaaÏis oleks Hummer, ei piisa, tuleb olla ka suuteline selle vajaduse eest maksma.

Majandussurutise ajal, millesse Eesti praegu jõuab, on veelgi tähtsam panna oma väljaminekud olulisuse järgi paika. Eesti statistikaameti andmed näitavad, et jaekaubanduse maht vähenes juunis aastases võrdluses seitse protsenti. Aga üks väheseid harusid, mis näitas kasvu, oli kosmeetika jaemüük. Selline statistika näitab, mida paljud eestlased (naised) praegu tähtsaks peavad. Kellelgi pole kahtlemata midagi selle vastu, kui naised kauni välimuse eest hoolitsevad. Aga üüri tasumine või intressimaksed pangale on tähtsamad kui kosmeetika ostmine. Ja ammugi ei tohiks kosmeetikaoste rahastada SMS-laenude ja R-Kioski laenudega. 

Kõike, palju ja kohe!

Veel kümme aastat tagasi oli Eestis raha laenata keeruline. Inimesed kasutasid raha, mis nad olid teeninud, ja nende elatustase vastas nende teenitud tulule. Kes tahtis osta eluaset või autot, pidi selleks ka säästma.

Kuid Rootsi pankade saabumisega muutus hall elu äkitselt väga värvikirevaks. Eestlased hakkasid oma arvestusi tegema ümber-pöördult. Küsimus polnud enam mitte “Mida ma saan endale lubada?”, vaid pigem “Mis on minu vajadused?”. Miks oodata aastaid unistuse täitumist, kui sa võid saada oma unistuste kodu juba täna? Miks osta igav kasutatud auto, kui on võimalik kasutada liisingut ja saada sädelev luksussõiduk? Miks mitte lubada endale toredat puhkusereisi, kui piisab vaid SMS-i saatmisest ja seejärel lähima sularahaautomaadi juurde minekust?

Nii ongi laenude kasv olnud peadpööritav. Kui kümne aasta eest moodustasid laenud 30 protsenti Eesti aastasest sisemajanduse kogutoodangust (SKT), siis nüüd on see näitaja tõusnud üle saja protsendi.

Auto, korter, riided…

Kõige ärevust tekitavam on see, et kasv on tulnud valdavalt kodumajapidamiste laenude vallas. Kui ettevõtete laenud on protsendina SKT-st “ainult” kahekordistunud, siis kodumajapidamiste laenud on praegu protsendina SKT-st kümme korda suuremad kui kümne aasta eest.

Kuid olud on muutunud. Suhtumine, et teenuse või toote tarbimise puhul on määrav tajutav “vajadus”, mitte aga ressursside olemasolu, on võimalik vaid buumimajanduses. Nüüd peavad eestlased alustama jälle põhitõdedest: see on minu palk, mis ilmselt jääb samale tasemele üpris kauaks ajaks – millist elustandardit see palk mulle või-maldab?

Muidugi pole uutes oludes toimetulek raketiteadus. Probleem on rohkem rakendamises kui mõistmises. Aga isegi kui see tundub tüütu, peab seda tegema! Kuidas algust teha? Alustada võiks kuueelarve koostamisest, näiteks Excelis: ühte veergu sissetulek ja teise veergu väljaminekud.

Enda vastu tuleb olla aus: sissetulek on ilmselt selge, kuid lihtne on “unustada” mõningad kulutused. Pakk sigarette või üks caffè latte ei maksa ju palju, aga kui see kõik terve kuu peale kokku liita? Muide – uute laenude võtmist ei tohi lisada sissetuleku veergu...

Seejärel tuleb teine samm – tähtsustamine. Kas äsja koostatud kuueelarve näitab miinust? Kui pole raha, et tasuda laenumakseid, on kerge mõelda: “Järgmisel kuul laheneb kõik.” Aga sellega astub inimene negatiivsesse nõiaringi, kus mõtted keerlevad kogu aeg finantsolukorra ümber. See võib mõjuda negatiivselt isegi armuelule.

Üldjuhul ja eriti lühikese ajavahemiku puhul on võrreldes sissetulekuga kergem mõjutada kulusid. Kindlasti on võimalik käia vähem restoranides, sõita vähem autoga ja oodata uute rõivaste ostmisega mõni kuu. Eluaseme ja toiduga seotud kulutused peavad muidugi olema prioriteetsed. Aga ehk saab toitu ka soodsamast poest kui kesklinna kallitest kaubanduskeskustest? Ja äkki saab hakkama väiksema korteriga, mille eest tuleb maksta vähem? Ilmselt on hea ka mõte loobuda krediitkaardist.

Inimesel, kes on võlgu, on äärmiselt tähtis laenud ära maksta – iseäranis kõrge intressiga laenud. Ja kui inimesel on vara, mida müüa ja kasutada saadud raha osaliseks laenu tasumiseks, siis sedagi tasub teha.

Kallim kui maffialaen

SMS-laenude intressid on pahatihti kõrgemad neist, mida küsib maffia. Võib kõlada kummaliselt, aga paljudel juhtudel on võimalik laenata raha, et maksta ära teisi laene. See, kes on kimpus ülikõrge intressiga laenudega – nagu SMS-laenud –, võiks ju küsida pangast, kas nad on valmis andma uut madalama intressiga laenu, mis läheks vanade kõrge intressiga laenude tasumiseks. Jah, on piinlik minna sellise jutuga panka (eriti võrreldes anonüümsete SMS-laenudega, mille puhul pole vaja kellegagi rääkida) – aga küsida tasub ikkagi!

Kui kõige hullem kriis on üle, on aeg kaaluda võimalusi raha säästmiseks. Puhver, raha pangakontol, annab vabaduse ja sõltumatuse tunde. Paljud eestlased ei saa endale praegu lubada ettenägematuid kulutusi. Töötus Eestis kasvab ja oma töö võib kaotada igaüks – see probleem ei puuduta pelgalt kvalifitseerimata tööjõudu.

Ent see, kelle isiklik finants-olukord on kontrolli all, ei pea veetma unetuid öid, muretsedes naftahindade ja intresside tõusu ning devalveerimise pärast. Tee vabadusse algab oma rahavoogude kontrollimisest! 

Dag Kirsebom ja Claudio Zucchelli kirjutasid hiljuti Eesti majandusest rääkiva raamatu “Hard Landing”