Canossa teekond*: valest ja vastutusest poliitikas ja meedias

Kõnelesin asjast sellise veenvusega, et jäin peaaegu ise ka uskuma. Vist isegi sirvisin „Kolme katku vahel” köidet, et osata pistelistele kontrollküsimustele vastata. Aga ühe asjaga ei osanud ma arvestada – et õpetaja helistab emale. Kogu peenelt välja töötatud valede konstruktsioon varises kokku nagu kaardimajake ja usalduskrediit sulas nagu pudruvõi. Kui tahes lahe ka poleks fantaseerida ja tunda uhkust, kuidas inimesed langevad su täiuslike väljamõeldiste lõksu, on alati kusagil lõtk, kustkaudu tõde sisse pressib. Kui tahes täiuslik poleks roim, alati jäävad maha asitõendid, mida kodused Poirot’d tõl-gendada oskavad. Nii sai varakult selgeks, et valetamine ei tasu pikas perspektiivis ära. Üks asi on lühiajaline võit, teine aga inimeste respekt ja usaldus sinu vastu. Sama peaks pädema kogu sootsiumi kohta. Nii nagu lapse kasvatamisel on olulised positiivsed eeskujud, on ka ühiskonnale tarvis, et eliit hoiaks üleval inimeste usku ühiskonna kõlbelistesse alustesse.

OK, see on liiga ülevalt sõnastatud, aga selleks, et niivõrd kohmakas ja habras valitsemisvorm nagu demokraatia üldse toimida saaks, on vaja usaldust. Kokkulepet teatud väärtuste ülimuse kohta. Sõnapidamist, mängureeglitest kinnipidamist, ausust põhiküsimustes. Bütsantslik intriigitsemine, lipitsemine, kinnimätsimine ja lausvassimine peaksid demokraatliku kontrollimehhanismi puhul olema pikemas perspektiivis viljatud vahendid. Muidugi, igal meedia luubi all elaval poliitikul või avaliku elu tegelasel juhtub, et ta on kas ürituse nimel või eraelu kaitsmise eesmärgil pidanud varjama või keerutama. Aga üldsus üldjuhul eristab väikseid taktikalisi valesid või pool-tõdesid õiglustunnet riivavatest suurpettustest. Kuidas öeldaksegi: sa saad petta lühikest aega üht inimest, pikka aega hulka inimesi, aga sa ei saa petta kõiki lõputult.

Higist leemendav pastor

Valetamisel on valetajale üks ebameeldiv kõrvalmõju: valel on kalduvus progresseeruda. Ma ei pea silmas seda, et valed kasvavad järjest suuremaks (ka seda tuleb ette), vaid seda, et sa ei saa valetamist lõpetada ka siis, kui seda ise tahad. Kui oled kord öelnud „ei”, siis pead selle „ei-ga” minema edasi, isegi kui sul on vajadus nõiaring lõpetada. Mida rohkem ennast puhtaks pesed, seda rohkem tegelikult sisse keerutad, seda sügavamale maa sisse sind trambitakse, kuni sinu hoole ja armastusega üles ehitatud minapildist jääb järele vaid isikukood. Eriti halb on siis, kui su vastas seisab ühiskonna valedetektor – ajakirjandus. Ajakirjandus näeb valetava prominendi paljastamises väljakutset, mahlast intriigi, mida dramatiseerides saab meediat müüa. Või üldise õiglustunde eest seista. Või mõlemat korraga. Ja siis minnakse lõpuni või sinnamaani, kuni avalikkus sellest teemast tüdineb. Su autoriteet ja renomee pudenevad selle kohtuprotsessi käigus laiali nagu roosid eaka diiva garderoobis. Sult võetakse su sümboolne kapital, sinu ühiskondlik positsioon, löögi alla satuvad su kar-jäär, suhted, pere. Psühhoana-lüütilises mõttes korraldatakse sinu kallal kastratsiooniriitus, mille tulemusena jääb puhetava egoga alfaisasest järele vaid haletsusväärne jopakolla, groteskne naljanumber. Mäletame skandaali, kus ajakirjanik korraldas lõbumajas osaluseksperimendi ning hiljem süüdistas tuntud pastorit ja poliitikut IH-d bordelli teenuste kasutamises. Pastor palkas vasturünnakuks tuntud PR-tegelase. Korraldati teledebatt, milles higist leemendava näoga pastorihärra ajas luksuval häälel seosetut juttu, tegi oponendi kohta nilbeid märkusi ja kõkutas kramplikult nagu 11-aastane. Selle totaka etenduse tagajärjel ei võtnud avalikkus ärkamisaja poliitikategelast enam usaldus-väärne usumehena, riigimehena ega ilmselt ka lihtsalt mehena. Saatuse irooniana osutus teda kaitsma pidanud PR-mees hiljem lapsepilastajaks. Samasse ämbrisse kukkus aastaid hiljem tuntud kunstiprofessor AK, kunstiakadeemia rektor, keda süüdistati bordelli külastamises ja asutuse krediitkaardi kasutamises. Tal oli võimalus öelda: „Jah, tõesti, olin, tegin, aga see pole teie asi, mida ma oma eraelus ette võtan, räägime parem kunstiharidust puudutavatest probleemidest.” Selle asemel ütles tema: „Ei-ei. Pole olnud, pole näinud, pole teinud. Pole poole otsagagi sisse pannud…” Aga kui oled kord „ei” öelnud, pead minema lõpuni. Ajakirjandus nägi lugupeetud professoris kerget saaki ning väntas ja väntas skandaali edasi ja edasi, kuni professorihärra puges ühe pealetükkiva kõmureporteri eest laua alla peitu. Koos väärikusega haihtus ka rektorikoht ja mõne aja möödudes lahkus kunstiprofessor meie seast. On ka teistsuguseid lugusid. Partei esimeest ML-i süüdistati oponendi pildi pihta tulistamises. Esimees ahmis uudistelõigus teatraalselt õhku ja kogeles midagi absurdist. Iga kehakeelega vähegi kursis olev vaataja sai aru, et ülekuulatav on teda tabanud ootamatu süüdistuse peale rivist väljas ja tema esimene reaktsioon on kõik tagasi lükata. Aga ka seda, et sellise valetamisoskusega kaugele ei sõua. Nii oligi: pärast väikest, aga järjepidevat tümitamist oli esimees sunnitud teo üles tunnistama. Ja esimees, näed, on esimees siiamaani, kuigi tema tõsiseltvõetavus on kõvasti kannatada saanud. Sest surve all tunnistamine pole päris siiras andestuse otsimine. Isegi Ameerika president BC on pidanud murduma ja üles tunnistama piinlikud tedremängud praktikantidega. Kuigi ka tema apelleeris asjaolule, et lause „I had no sexual relationship with that woman” on tehnilises mõttes õige, sest sigari kasutamine fetišobjektina ei ole klassikaline seksuaalvahekord. Ja ausalt öeldes: ega suure ninaga ekspresident ei ole pärast seda ka päris armastusväärne tegelane.

Andestus eeldab omaksvõttu

Kui sa vassid ja vingerdad, on sul küll võimalik pääseda kohtumõistmisest, aga nii enese kui ka teiste silmis oled pisem mehike. Isegi kui motiivid on inimlikult mõistetavad, siis valetamine baseerub üsnagi ebapopulaarsetel instinktidel: siin on argust ja egoismi, salakavalust ja silmakirjalikkust. Valetajal pole mehisust võtta vastutust oma tegude eest. Laozi ütleks, et kellel pole usaldust, selles pole usaldust. Kellel pole ausust, sellel pole au, kellel pole au, see ei saa olla autoriteet. Kristluse põhimõtetes on palju vananenut, aga on üks printsiip, mis mulle istub. Sa saad andestuse alles seejärel, kui võtad süü omaks. Puhastuse saab alles patukahetsuse kaudu, lunastuse alandlikkuse kaudu. Su pöördumine peab olema siiras, vaba varjatud ja varjamatust eneseõi-gustusest. Ainult seeläbi saab aru, kas inimene on reaalselt oma vastutust tunnetanud. Ainult sedasi saab taasluua ühiskonna eetilist horisonti ja sisendada lastele, et valetamine ei tasu ära. Kõik oleks ilus, kui me elaks ideaalses maailmas. Aga kahjuks on juhtumeid, mis tühistavad selle eetilise uuestisünni teooria.

See juhtub siis, kui üks või teine karismaatiline võimur ületab talle ühiskonna poolt pandud volituse piirid ja tõuseb järgijate jaoks müstilise pooljumaluse staatusse. Kui küsimus pole enam usalduses, vaid uskumises. Kui poliitik VR-i süüdistati maadega sahkerdamises ja korruptsioonis, mängis ta lühikese ajaga kogu usalduskrediidi maha. Isegi kui see mees üritaks comeback’i, ei võtaks teda tõsise riigimehena isegi endised võitluskaaslased. Kui aga suure mõjuvõimuga veteranpoliitikut ES-i süüdistati võõrriigist parteikassa jaoks raha kauplemises ja esitati ka usaldusväärseid tõendeid, ei juhtunud õigupoolest mitte midagi. Ennustati küll partei lagunemist, toetuse kukkumist kolinal ja esimehe poliitilist pagendust, aga ükski ennustus ei pidanud paika. Järelikult on küsimus usus. Usus esimehe ainulaadsusse ja ilmeksimatusse. Kui partei siseringi jaoks võis olla tegemist pragmaatilise otsusega, sest autoritaarse erakonna populaarsus on seotud ainult ühe isikuga ja ainult absoluutse lojaalsusega sellele isikule jäädakse ka ise ellu.

Aga märgatava osa rahva jaoks on esimees ES pigem irratsionaalne absolutely fabulous object, legend, kangelane, päästja. ES-i reaktsioon süüdistustele oli demagoogia meistriklass, kus võeti läbi kõik registrid vastase naeruvääristamisest vandenõu-teooriate konstrueerimiseni, mis oma heitlikkuses ja vastuokslikkuses küündis absurdi piirini. Võiks ju arvata, et selline keerutamine avab inimeste kriitikameele, aga ei – müüt ES-ist kui Lunastajast ja Märtrist, keda vastased üritavad vahendeid valimata risti naelutada, ainult tugevnes. Kaldun arvama, et oma erakordset positsiooni tajub ka ES ise: ta kas sisendab endale, et ongi puhas poiss, keda kõik teised vaenavad, või on nii välja-treenitud (süümepiinadeta) küünik, kelle ainus eesmärk ja olemasolu mõte on kehastada absoluutset võimu, see tähendab olla lihtsureliku vastutustasandist kõrgemal.

Kangelaste igavene elu

Samuti võidakse esitada vettpidavaid tõendeid Itaalia peaministri SB orgiatest, aga pooled itaallased peavad teda ikka õi-geks meheks. Või siis lekitada materjale Venemaa peaministri VP tohututest korruptiivsetest tehingutest, aga lõviosa venelasi peab VP-d sellegipoolest eeskujulikuks mužik’uks. Kuivõrd poliitika on üks võimsamaid sõubisnise alavorme, siis on selge, et idealistlikud ootused – et poliitika oleks ratsionaalne ja läbipaistev, et hea poliitik koguks populaarsust tänu oma positiivsetele isikuomadustele, aususele, tarkusele, otsusekindlusele, läbinägelikkusele – on pehmelt öeldes eluvõõrad. Poliitikas kehtivad samad irratsionaalsed tungid, mis mujalgi meelelahutustööstuses: ihad, hirmud, usk, viha, katarsise ootus ja pettumine. Seebiooperi kangelastele garanteeritakse igavene elu isegi siis, kui nad on läbinisti pahelised manipuleerijad. Et sõu saaks edasi minna. Poliitikas küll pead veerevad, kuid sageli mitte õigete meeste pead. Küsimus on aga printsiipides ja mõtteviisis, et vähemalt oleks, millega kasvatada lapsi korraliku eetilise konstitutsiooniga kodanikeks. Sel eesmärgil peaks idealism olema ju lubatud?

Canossa teekond* – Saksa keisri Heinrich IV patukahetsuskäik paavst Gregorius VII juurde 1077. aastal