Bussiga või jalgsi: hommikused 28 minutit
Ükskord pingutasin aja ka 28 minuti peale, kui „varastasin” natuke foorituledest ja tegin vahepeal paar jooksusammu. Hakkasin tookord nimelt hilinema ja seetõttu lugesin iga minutit. Üldiselt on aga hommikune tööleminek üsna mõnus jalutuskäik, kui vaid vähegi head ilma on.
Ent ühel päeval ma lihtsalt ei viitsinud jalgsi tööle minna. Aeg hakkas jälle peale pressima ja loogiline järeldus on, et ühissõidukitega saab ju ometi kiiremini, eriti kui marsruut on kesklinna ühest osast teise. Aga võta näpust! Suur oli minu üllatus, kui ühissõidukiga kulus teekonnale 32 minutit. Tegin korduskatse, väikeste muudatustega – tulemus 31 minutit. Viisakas oleks öelda, et üllatusin, tegelikult muidugi ärritusin.
Sellise ajakulu põhjus on lihtne. Üldjoontes on Tallinna ühistranspordiskeem rajatud sedamoodi, et kõik teed toovad südalinna. Veidi utreerides: mida kaugemal elad, seda lihtsam on sinna ühissõidukiga tulla (mõne erandiga). Nõmmelt või Lasnamäelt ühissõidukiga kesklinna tulles võidab kenasti aega ja närve.
Keeruliseks läheb asi siis, kui tahta linnaosade vahel liigelda, näiteks Põhja-Tallinnast Nõmmele. Kuskilt kuhugi saab rongiga, aga üldiselt tuleb ikka jalad selga võtta ja läbi kesklinna minna, mis tundub absurdne ja on väga ajamahukas. Või siis, nagu minu puhul, kesklinna ühest osast teise – selle asemel et istuda bussile, mis mind Liivalaia tänava kaudu otse sinna kesklinna ossa viib, teen tunne-oma-kodulinna-tiiru läbi linnasüdame.
Ühistranspordi mõttes valgeid laike on teisigi: näiteks Audentese spordikooli kant Tondi tänava ääres, kus asub ka toidupood ja teisigi spordirajatisi. Kuidas liigelda sinna Kalamajast, Õismäelt, Lasnamäelt? Nõmmelt, mis asub sisuliselt sealsamas? Ühissõidukid lähebad nagu üks mees ringiga läbi linnasüdame. Või siis asub lähim peatus nii kaugel, et näiteks lapsi ei tahaks meie pimedas ja kohati kõnniteedeta tänavatega pealinnas küll lasta seda vahemaad kõndima. Need näited on vaid mõned paljudest.
Hea linnakeskkond
Tõsi, on busse, mis ühendavad omavahel ka linnaosasid, aga need käivad tihtilugu nii harva, et lihtsam on kasutada muid vahendeid. Tõsi on seegi, et Tallinn ei ole miljonilinn ja liine kavandades on selge, et mõnda neist jääb kasutama suhteliselt väike, aga väga rõõmus seltskond, sest neil on tunne, et linn arvestab oma elanikke.
Seetõttu oli suur heameel lugeda eelmise nädala Eesti Päevalehest uudist, et Kristiine keskuse juurde tahetakse teha ühistransporditerminal, mis muudaks inimeste elu mugavamaks. See on väga põhimõtteline kavatsus. See on põhimõtteline muutus mõtlemises, arusaam, et linnas elavad inimesed ja linn on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Et kvaliteetne linnakeskkond koosneb muu hulgas läbimõeldud ühistranspordisüsteemist, mis arvestab inimeste vajadusi.
Tallinna probleem on autostumine ja selle lahendamine ei käi mitte laiemate tänavate, vaid muude liikumisviiside soodustamisega.
Kergliiklusteede vajalikkusest on räägitud nõrkemiseni, aga ühissõidukeid kasutab ju vähemalt praegu palju suurem hulk inimesi.
Miks peaks keegi jätma auto kesklinnast eemale parklasse, kui ta ei pääse sealt mugavalt edasi? Bussid ei ole sarvedega elektriliinis ega ratastega rööbastel kinni, neid liine saab liigutada vastavalt sellele, mis marsruut on kiirem ja mõistlikum. Ja nii nagu riiki, ei saa ka linna juhtida ja planeerida säästumeetodil, et kui mõni ühissõidukiliin taluvuse piirini sõitjaid tulvil ei ole, siis paneme selle kinni või hõrendame graafikut, nii et sõitjaid enam alles ei jäägi. Tallinn võib olla e- ja m-linn, aga arenenud ja hea elukeskkonnaga linna tunneb ära sellest, kui mugav on seal elada reaalset igapäevaelu. M-piletist on vähe kasu, kui pole bussi, kus seda kasutada.
