BARBI PILVRE: Lastevanemate lisahääled hajuvad poliitilisel maastikul

En­di­se hea kol­lee­gi, Eksp­res­si ko­lum­nis­ti And­rei Hvos­to­vi käest se­da mõtet küll ku­na­gi ke­va­del kuul­sin (ka se­da, et idee ta­ga on tei­si­gi vi­sionää­re), kuid kin­ni­tan siin­ko­hal, et pi­da­sin se­da vaid üheks pal­ju­dest avantürist­li­kest mõtteväl­ga­tus­test, mi­da toi­me­tus­tes lo­bi­se­mi­se käi­gus ik­ka te­kib ja mis oma­va­he­li­se ju­tu ta­se­me­le jää­vad­ki. Lii­ku­mi­se­le an­tud aja­loo­li­se taa­ga­ga ni­mi Noor Ees­ti aga li­sas veen­du­must, et me­hed tee­vad liht­salt nal­ja.

Nüüdseks võta­vad ideed an­da lap­se­va­ne­ma­te­le li­sahää­li tõsi­selt aga lii­ga tõsi­seltvõeta­vad ini­me­sed, et asi lii­gi­ta­da muu seas ei­ra­ta­vaks mee­diamüraks.

Vaiel­da­ma­tult on Hvos­to­vi ja Co rok­ki­val ideel kli­kiväär­tus too­maks ui­ma­sevõitu su­vea­ja­kir­jan­dus­se ele­vust. Iga­ti mõis­te­tav, et Ees­ti Eksp­res­si võrguväl­jaan­des­se tek­kis And­rei Hvos­to­vi vas­ta­va­tee­ma­li­ne blo­gi, mil­le eesmärk oli suu­ren­da­da vee­bi­le­he külas­ta­ta­vust. Ii­be­tee­ma, eri­ti koos rah­vusküsi­mu­se­ga pa­neb ne­ti­kom­men­taa­to­ri kõhus ik­ka lib­li­kad la­per­da­ma ja sõrmed kla­via­tuu­ril kii­re­mi­ni lii­ku­ma.

Ja mee­dia õigus­tu­seks. Miks mit­te tuua ilm­se ab­sur­di­mai­gu­li­se idee ja liial­du­se kau­du ühis­kond­lik­ku dis­kus­sioo­ni olu­li­ne tee­ma: rah­vus­lik de­mog­raa­fi­li­ne olu­kord.

Ekslikud eeldused

Nüüdseks on lap­se­va­ne­ma­te­le suu­re­ma hää­leõigu­se pro­jek­ti ta­ha asu­nud te­gu­sad PR-jõud (Rii­na Vänd­re) ja kaa­sa on haa­ra­tud ar­va­mus­liid­rid, kes tun­ne­vad mu­ret Ees­ti de­mog­raa­fi­li­se olu­kor­ra pä­rast. Olen kin­del, et Rai­vo Va­re, Jaak Val­ge, Ju­ku-Kal­le Raid, Tiit Oja­soo ja tei­sed näe­vad idee lap­si­kust lä­bi, kuid tar­ka­de ini­mes­te­na hin­da­vad sel­le in­tel­lek­tuaal­se avantüüri väär­tus­lik­ku tee­mapüsti­tust: ii­ve on tee­ma ja kui­das muu­ta Ees­ti lap­sesõbra­li­ku­maks sa­mu­ti. Kõik tar­gad on üks­mee­lel sel­les: lä­bi huu­mo­rip­ris­ma too­di ju­tuai­neks täh­tis tee­ma.

Ju­rist Hent Kal­mo an­dis oma ar­tik­lis („Hää­leõigus las­te­le”, EPL 7.7) mõtte­le õigu­se as­pek­tist ei­ta­va hin­nan­gu, kuid pa­ra­ku te­ma lu­gu ava­lik­ku dis­kus­sioo­ni ei lõpe­ta­nud. Mu õigu­s-ala­sed tead­mi­sed on nõrgad, kuid ise­gi tu­gi­ne­des ter­ve­le mõis­tu­se­le, peaks tai­pa­ma las­te hää­leõigu­se pro­jek­ti mõttek­äi­ku­de ka­hel­da­vust.

Esi­me­ne möö­da­pa­nek on ei tea kust võetud eel­dus, et lap­se­va­ne­mad mõtle­vad ühte­moo­di, et lap­sed muu­da­vad kõik ini­me­sed sar­na­seks. Ja eri­ti, et lap­sed muu­da­vad ini­me­se kui­da­gi mo­raal­selt suu­reks, näi­teks rah­vu­se ja rii­gi mõttes kõrge­ma­te­le idee­de­le orien­tee­ri­tuks. Kin­del see, et ini­me­sed, ka pä­rast se­da, kui neist on saa­nud lap­se­va­ne­mad, mõtle­vad eri­ne­valt ka sel­les osas, mis puu­du­tab las­te­ga seo­tud tee­ma­sid, näi­teks va­ne­ma­te ja rii­gi rol­li lap­se kas­va­ta­mi­sel, ema po­sit­sioo­ni ja va­ne­mahüvi­ti­se suu­rust, las­te­toe­tu­si, ha­ri­du­se kät­te­saa­da­vust. Prae­gu­sed po­lii­ti­kud on ju suu­res osas las­te­va­ne­mad! Ühed lap­se­va­ne­mad pool­da­vad tu­li­selt toe­tu­si ja ava­li­ku sek­to­ri osa suu­ren­da­mist las­te kas­va­ta­mi­sel, tei­sed usal­dak­sid roh­kem va­ne­ma­te oma va­li­kuid. Prae­gu­ne ii­be- ja „las­te­po­lii­ti­ka” on suu­res osas lap­se­va­ne­ma­te teh­tud.

Läila loba iibe tähtsusest

Ka pal­ju­lap­se­li­sus ei pa­ne ini­me­si mõtle­ma ühte­moo­di: kas kee­gi tões­ti ar­vab, et näi­teks juh­ti­va et­tevõtja seit­se last ja küla­joo­di­ku seit­se last muu­da­vad nen­de maail­ma­vaa­te sar­na­seks? Üks unis­tab ka pä­rast mit­me­kord­selt isaks saa­mist võima­li­kult li­be­raal­sest et­tevõtlus­kesk­kon­nast ja mak­su­de mi­ni­mee­ri­mi­sest ega kar­da ta­su­list ha­ri­dust, veel­gi enam, võtaks se­da kui mo­tii­vi ra­ba­da oma las­te hüvan­guks. Küla­joo­di­kust pal­ju­lap­se­li­ne va­nem aga pool­dab kind­las­ti las­te­toe­tus­te suu­ren­da­mist mak­su­ra­ha baa­sil, et sel­lest ära ela­da. Ta ee­lis­taks ka ra­ha kät­te saa­da, mit­te näi­teks las­te ta­su­ta hu­vi­rin­ge koo­lis. Kui rik­kal seits­me­lap­se­li­sel isal on täies­ti ükskõik, kas las­teaia­koh­ti on või ei ole, sest te­ma ar­va­tes on nai­se töö ko­dus lap­si kas­va­ta­da ja sel­le võimal­da­mi­seks ra­ba­vad isad tööd te­ha, siis üksi­ke­ma­le, kes püüab ühen­da­da karjää­ri ja lap­se­kas­va­ta­mist, on las­teaed ele­men­taar­ne va­ja­dus. Ta on ehk val­mis sel­leks ka roh­kem mak­se maks­ma, et alus­ha­ri­dus oleks kõigi­le võrd­selt ta­ga­tud.

On nii­siis täies­ti alu­se­tu ar­va­ta, et an­des lap­se­va­ne­ma­te­le roh­kem hää­li, saab ot­sus­ta­ja­te­le sur­vet aval­da­da ühes kind­las suu­nas ja muu­ta nii ühis­kon­da las­te ­saa­mi­se ja kas­va­ta­mi­se suh­tes sood­sa­maks kesk­kon­naks. Lap­se­va­ne­mad ei ole üks­mee­lel ise­gi põhiküsi­mus­tes, mis üld­se on hea las­te­le ja lap­se­va­ne­ma­te­le, mi­da peak­sid po­lii­ti­kud te­ge­ma „ees­ti rah­va taas­toot­mi­se” soo­dus­ta­mi­seks.

Lap­se­va­ne­ma­te eri­ne­va­te aru­saa­ma­de tõttu las­te ar­vu alu­sel an­ta­vad li­sahää­led liht­salt ha­ju­vad, iga po­lii­ti­li­ne par­tei saab siit oma port­su kät­te. Küll aga an­nab Noor Ees­ti pro­jekt võima­lu­se osa­va­teks po­lii­ti­lis­teks ma­ni­pu­lat­sioo­ni­deks, miks mit­te!

Tei­ne eks­lik eel­dus on see, et just mi­tu last pa­ne­vad va­ne­ma mõtle­ma sel­le­le, kui­das ühis­kond ta­gab lap­se­va­ne­ma­te ja las­te oo­tus­te täi­tu­mi­se. Et aru saa­da, kui­das ühis­kond ja riik või linn las­tes­se ja lap­se­va­ne­ma­tes­se suh­tub, pii­sab täies­ti ühest­ki lap­sest. Võima­lik, et esi­me­se lap­se­ga on­gi see ko­ge­mus te­ra­vaim ja kõige oo­ta­ma­tum, kui oled kuul­nud läi­lat lo­ba ii­be tä­hen­du­sest väi­ke­rah­va tu­le­vi­kuväl­ja­vaa­de­te­le ja eel­dad, et ühis­kond tões­ti oo­tab juur­desündi­vaid lap­si. Kont­rast pi­dup­äe­va­del kost­va ees­ti rah­va väl­ja­su­re­mi­se loo dra­maa­ti­li­se esi­tu­se ja sel­le te­ge­lik­ku­se va­hel, mis lap­se­va­ne­mat just pä­rast esi­me­se lap­se sündi oo­tab, on üsna mul­je­t a­val­dav. Ko­ge­mu­se, et laps on va­ne­ma­te eralõbu, saab kii­res­ti kät­te: saad tea­da, et nais­tears­tid on üle koor­ma­tud, et las­teaia­ko­ha jär­je­kor­ras tu­leb oo­da­ta aas­taid il­ma iga­su­gu­se kind­lus­tun­de­ta, et lin­nap­la­nee­ri­jad po­le ku­na­gi lin­na­kesk­kon­nas kä­ru­ga ko­per­da­nud, et ar­hi­tek­tid po­le ea­les­ki vank­rit lif­ti­ta ma­ja viien­da­le kor­ru­se­le vin­na­nud ega lin­nai­sad lap­se­ga ühis-sõidu­kis­se as­tu­nud. Hea koo­li eest tu­leb ju­ba koos lap­se­ga trügi­da ja võis­tel­da. Ja nii eda­si.

Sel­le kõige ko­ge­mi­seks ja vas­ta­va­te po­lii­ti­lis­te va­li­ku­te te­ge­mi­seks pii­sab ühest lap­sest täies­ti. Tei­se lap­se va­ne­mad pi­gem ju­ba tea­vad, mis neid ees oo­tab, ja on kõigeks val­mis. Võima­lik, et esi­me­se lap­se­ga seo­tud se­kel­dus­te ja ku­lu­tus­te tõttu jäe­tak­se­gi tei­ne ja kol­mas te­ge­ma­ta.

Laste ja eakate sarnane huvi

Kum­ma­li­ne hoia­tus on ka see, et kui lap­se­va­ne­ma­te hääl on nõrk, lii­gub ühis­kond va­ne­ma­te ini­mes­te po­lii­ti­lis­te va­li­ku­te tak­ti­ke­pi jär­gi ehk las­te ja noor­te suh­tes ku­ri­taht­li­kud pen­sionä­rid ot­sus­ta­vad ja po­lii­ti­kud tee­vad ot­su­seid just pen­sionä­ri­de vaa­te­nur­ka sil­mas pi­da­des.

Kõige­pealt, kõik me va­na­ne­me – ka prae­gu­sed teoi­ni­me­sed ja ise­gi bee­bid on kord va­nad. Tei­seks, pen­sionä­rid on eri­ne­vad! See jäe­tak­se lap­se­va­ne­maid ja pen­sionä­re hu­vig­rup­pi­de­na vas­tan­da­des sa­ge­li ar­ves­ta­ma­ta. Li­saks on pal­jud pen­sionä­rid va­na­va­ne­mad ja toe­ta­vad oma jä­rel­kas­vu iga­ti.

Tead­li­kult pen­sionä­ri­de hu­vi­des ühis­kon­nas teh­ta­vad ot­su­sed võivad so­bi­da ka las­te­le ja väi­ke­las­te­ va­ne­ma­te­le. Neid ühi­seid hu­vi­sid on ülla­ta­valt pal­ju. Mõle­ma­le so­bib aeg­la­sem elu­tem­po, ja­lak­äi­ja­te ee­lis­ta­mi­ne lin­nae­lu kor­ral­da­mi­ses, par­gid ma­gist­raa­li­de ase­mel, ma­da­lam hoo­nes­tus. Mõle­mad võida­vad ühis­kond­li­ku trans­por­di aren­da­mi­sest: nii kä­ru­ga va­nem, koo­li­laps kui ka va­nur os­ka­vad hin­na­ta bus­si­de mu­ga­vust (eri­ti sis­se­ro­ni­mi­sel ja väl­ju­mi­sel), sood­sat hin­da kui ka aru­kat sõiduplaa­ni. Ta­su­ta ja kät­te­saa­dav ars­tia­bi on sa­mu­ti mõle­ma hu­vig­ru­pi prio­ri­teet. Ise­gi pal­jud pi­sias­jad ühen­da­vad lap­si, nen­de va­ne­maid ja va­nu­reid, ja need ei lä­he kor­da täies elujõus ini­me­se­le – ava­li­kud tua­le­tid ja nen­de seisu­kord, sel­ged vii­dad lin­nas ja näh­ta­vad mär­gid liik­lu­ses, ka­su­ta­jasõbra­lik suur­te sel­ge­te nup­pu­de­ga teh­ni­ka jms.

See­ga, ühis­kond, mis on mu­gav va­nu­ri­le, on mu­gav ka väi­ke­las­te­le ja nen­de va­ne­ma­te­le. Mit­te as­ja­ta ei pla­nee­ri­ta kau­ge­le ­vaa­ta­va­tes ühis­kon­da­des ju­ba ühi­seid män­gup­lat­se va­nu­ri­te­le ja las­te­le: ühi­ne te­ge­vus võib ühte­del aeg­lus­ta­da taan­da­ren­gut ja teis­tel sti­mu­lee­ri­da aren­gut!

Kär­si­tuks muu­tu­vad aeg­la­ses ja tur­va­li­ses kesk­kon­nas need, kes on iga hetk ad­re­na­lii­ni­lak­su ot­sin­gul ehk ini­me­sed va­he­mi­kus 20 ku­ni 30. Kind­las­ti on Ees­ti vii­ma­se paa­rikümne aas­ta ot­su­sed sil­mas pi­da­nud just se­da va­ba ja val­la­list grup­pi, uu­si väl­ja­kut­seid ot­si­vaid noo­ri, kuid: aeg ei sei­sa pai­gal kel­le­gi jaoks.

Lõpuks veel: Hvos­to­vi ja te­ma mõtte­kaas­las­te Noor Ees­ti pro­jekt on mul­le in­tel­lek­tuaal­selt hu­vi­tav, kuid kin­ni­tan veel kord, et kind­las­ti po­le ma ku­na­gi kuu­lu­nud sel­le pool­da­ja­te hul­ka.