Bandera ei lase magada

Ukrainast lähtuvad refleksid on olnud nii ägedad, et nende järellainetust on näha ka Euroopa Parlamendis vastu võetud resolutsioonis, milles Ukrainat tervitatakse toimunud presidendivalimiste puhul. Refleksiivne on resolutsiooni ettepanek, et uus Ukraina president võiks kaaluda Ukraina kangelase nimetuse äravõtmist Ukraina rahvuslaselt Stepan Banderalt.

Nimelt andis äsja troonilt lahkunud Ukraina president Viktor Juštšenko Ukraina kangelase tiitli 1959. aastal Münchenis KGB agendi poolt tapetud rahvuslasele Stepan Banderale. Selle sammu põhjuseks on pakutud soovi ajada võimalikult segamini Ukraina poliitiline maastik, mis oli muutunud reformide osas saamatu Juštšenko jaoks ebasoodsaks. Ja nagu ajalooliste suurkujude päevapoliitikasse tirimise puhul juhtub, muutus asi palaganiks.

Venemaa oli kohe kogu täiega tagajalgadel. Isegi tasakaalukad inimesed vangutasid pead. Kohe olid platsis ka hüperaktivistid, nagu Efraim Zuroff Simon Wiesenthali keskusest. Bandera kaasust on Eestis püüdnud nüüd tõstatada ka poliitikamaastiku servas asuvad need kõige õigemad eestlased.

Bandera Ukraina kangelaseks tegemise epopöale annab sürrealistliku mõõtme see, et tegemist on tiitliga, mis president Leonid Kutšma looduna toetub nõukogulikele hierarhiatele. Kas tõsine ukrainlane Stepan Bandera üldse tahtnuks endale au, mis seostub kuldsete tähekestega nagu kunagi kommunist Leonid Brežnevi rinnal?

Käed jäävad lühikeseks

Europarlamendi resolutsioon torgib sedasama herilasepesa veel omakorda sildistamisega. Ingliskeelne versioon räägib Bandera kollaboratsioonist (eestikeelne mahedamalt lihtsalt koostööst) natsidega ehk siis justkui oma riigi ja rahva reetmisest. Aga sel juhul oleks resolutsioon tulnud saata hoopis Lech Kaczyn´skile, oli ju Bandera Rzeczpospolita Polska alam. Ukraina rahva ja vaimusilmas nähtud Ukraina riigi nimel tegi Bandera kõik head ja halvad asjad, mis ta tegi ning mille ajaloolise uurimise ja üldistamise lõppu veel ei paista. Ükskõik kas nõukogulikud kulinad Stepan Bandera ümber on või pole, ajaloost teda välja puksida ei saa. Nagu ei saa ka Eugen Schaumani, kes tappis kindralkubernerist tõpra nimega Nikolai Bobrikov. Isegi terroristiks kvalifitseerimine ei kustuta ära inimesi ja nende tegusid.

Poliitikute, sealhulgas europarlamendi käed jäävad siin lühikeseks. Elu käib omasoodu, poliitika omasoodu. Isegi kole rist Vabaduse väljakul ei suuda oma tobedusega Vabadussõda ja selles osalejaid kuidagi lörtsida. Poliitikute ajaloos sehkendamine räägib ikka rohkem sehkendajast kui ajaloost.

Mis puutub Ukrainasse, siis selle kangelaste ümber käiva tühijutu ja sildistamise saginasse kipuvad kaduma reformid, mida riik vajab. Mõni eestimaine poliitiline jõud võiks tõtata Ukrainasse ja teha seal kas või nii palju ära, et inimene saaks arvuti taga paari tunniga endale firma luua. Juttude asemel vajab Ukraina tegusid.