Ave Tampere: Miks lennukist korduvalt välja hüpata?
Ei saa öelda, et oleksin kogenud langevarjur, olen töökorras lennukist vabal tahtel vaid 18 korda välja hüpanud. Kuid kindlasti on ajend laias laastus sama, mis oli Baumgartneril kosmose äärele ronides ja teistel kogenud hüppajatel.
Langevarjurite seas on ütlus, et „me teame, miks linnud laulavad”. See on tõsi. Isegi poeeti maa ja taeva vahele saates ei oleks võimalik adekvaatselt edastada kogetut – sõnad jäävad lahjaks ja tunne ei jäädvustu fotokaadrisse.
Kuid miks ikkagi? Väga lihtsakoeliselt lähenedes: surmahirm, ajukeemia, eneseületus, maailma kõige ilusam vaade, täieliku vabaduse tunne... Kõiki neid tegureid kokku pannes saab uduse pildi langevarjunduse võlust. Tänu nendele neurokemikaalidele, mida inimaju ekstreemsetes olukordades toodab, võrreldakse langevarjundust, mäesuusatamist, surfi jne tihti sõltuvusega. Mingil tasandil on see tõsi ja kindlasti palju tervislikum kui keelatud ainete pruukimine. Argument, et tegemist on ohtlike aladega, ei ole ühelegi langevarjurile vastuargument. Ohutustehnika on niivõrd kaugele arenenud, et langevarjundust ei saagi eriliseks ekstreemspordiks pidada.
Inimesi on kahesuguseid: need, kes kompavad inimvõimete piire ja saavad sellest oma „laksu”, ja need, kes seda ei tee. Seletada langevarjuhüppe tunnet inimesele, kes ei ole seda kunagi proovinud, on võrdväärne värvide seletamisega pimedana sündinule. Kas minusugune kogenematu harrastaja suudab aimata, mida tundis Baumgartner kosmose äärelt hüpates – tõenäoliselt mitte. Aga aimus sellest, kui tohutult võimas see elamus oli, on õrnalt olemas. Kui saaks, prooviks järele.
