Autovaba päev, aga autosõbralik maratonirada

Kes tundis nüüd endas tungi kurjustama või virisema hakata, hingaku kolm korda sügavalt sisse ja kaalugu hoopis võimalust jooksjaid ja kepi­kõndijaid raja äärde ergutama tulla.

Kuigi osavõtjate koguarvult ei paista tänavune sügisjooks eelmisest märkimisväärselt suurem tulevat, on üks asi siiski erakordne. Nimelt on esmakordselt sügisjooksu programmis olevale maratonidistantsile (42,195 km) ennast kirja pannud üle tuhande inimese, lõviosas eestlased. Hämmastav arv, sest möödunud aastal sai kodu- ja välismaistel maratonidel tulemuse kirja kõigest ligi 440 eestlast ja ka eelmisel rahvaspordi kõrgajal – 1980. aastate teises pooles – ei olnud neid rohkem.

Ühest küljest on see jooksu korraldajate tubli töö ja turunduse vili. Eelnevate aastate üritustega on potentsiaalsed osavõtjad pandud uskuma, et tulemas on maraton, mis ei jää korralduselt parimatele Euroopa linnamaratonidele alla. Turunduse poolel on kergelt rõhutud patriotismile – teeme koos maratoni, mis on ühe korraliku Euroopa linna vääriline! – ja näidatud, et maratoni läbimine ei eelda mingeid üle­­inimlikke eeldusi ega treeningut.

Keha on liikumiseks

Teisalt on ka Eesti olud pealinna suursündmuseks pretendeeriva maratoni korraldamiseks küpseks saanud. Viimased neli-viis aastat on head füüsilist vormi ja eneseületamist nõudvate spordiürituste ja neist osavõtjate arv pidevalt kasvanud – jooksud, suusamaratonid, rattamaratonid, seiklusspordivõistlused... Inimesed on taasavastanud, et nende keha on mõeldud liikumiseks ja et selle liikumiseks kasutamine annab parema enesetunde.

Huvitaval kombel ei ole viimase majanduskriisi mõjul – erinevalt 1990. aastate alguse majandusvapustustest – inimeste spordihuvi vähenenud, tõusutrend püsib. Rahvaspordiürituste korraldamine võtab lausa tööstusharu ilmet, sest seal, kus on vastav infrastruktuur olemas, on osavõtjatele peale spordiürituse hakatud pakkuma just nende vajadustega sobivaid majutus- ja spaapakette.

Kui nende suundumuste põhjal mingi üldisem järeldus teha, siis võiks see olla niisugune: Eestist sai 2000. aastate keskel hea­oluriik ja ta on selleks jäänud ka pärast viimase paari aasta katastroofilisi SKT-näitajaid. 30-ndates või 40-ndates eluaastates tervisespordi poole pöördumine näitab, et inimesel on võimalusi ja huvi mõelda ka muule kui materiaalsele toimetulekule ja ainult praegusele hetkele.

Vahepeal pistisevõtmise süüdistuse saanud Tallinna liikluskorralduse osakonna juhataja Vello Lõugas kiidab ajakirja Jooksja viimases numbris, et „linnavalitsus toetab igati sügisjooksu, mis võiks olla üks meie maineüritusi”. Ometi peab ütlema, et praegusel kujul jätab maratonirada ikkagi autojuhtide huvid esikohale, ehkki 12. september on nimetatud Tallinna autovabaks päevaks. Rada sisaldab väga pikka edasi-tagasi lõiku, aga ulatuslikumate liikluspiirangutega saaks teha raja, mis esitleks jooksjatele Tallinna mitmekesisemalt.