Automaadid ja rahvas

Laias laastus jaotub relvaseadusega seotud probleemistik kaheks teemaderingiks. Esiteks: kellel ja mis tingimustel peaks olema õigus tulirelvi soetada ja omada ning milline ja kui põhjalik peaks olema eraisikutest relvasoetajate-omanike taustakontroll? (See, mis puudutab kaitsejõudude ja politsei relvi, on paika pandud teiste seadustega.)
Ja teiseks: millised tulirelvad on või peaksid olema eraisikutele kättesaadavad?
Esimesena viidatud teemadering on kahtlemata oluline ja intrigeeriv. Karen Drambjan tulistas kaitseministeeriumis püstolist, mille soetamiseks ja omamiseks oli politsei talle andnud igati seadusliku loa. Ometi oli Drambjan enne möödunud nädalal Sakala tänavale jõudmist samast relvast juba tüli käigus tulistanud oma korteri seina ja jäänud politseile vahele, kandes oma seaduslikku tulirelva joobnuna. Siit võrsub näiteks küsimus: miks talle väljastatud relvaluba polnud kehtetuks tunnistatud ja temalt püstolit ära võetud? Kas põhjus peitus seadustiku lünklikkuses või kehtiva seaduse ebaadekvaatses jõustamises?
Drambjani vastasseis K-komando ja kaitsepolitsei eriüksuslastega ministeeriumikoridoris lõppes kokkuvõttes õnnelikult kõigile peale Drambjani enese. Aga kas lõpptulemus oleks olnud sama, kui elu hammasrataste vahele jäänud juristil oleks olnud kasutada võimsam relvastus – selline, millega oli varustatud Norra massimõrvar Anders Behring Breivik?
See toob meid ülalviidatud küsimuse number kaks juurde.
Breivik kasutas oma tapatalguteks peale püstoli nimelt ka karabiini – tsiviilturule mõeldud poolautomaatset versiooni sõjaväerelvast, mida eesti keeles tuntakse tavaliselt automaadi ja inglise keeles assault rifle’i nime all. Oleks Drambjanil peale suhteliselt nõrga tulejõuga püstoli olnud spordikotis ka oluliselt võimsam, lühikese raua ja kokkukäiva kabaga poolautomaatne Kalašnikov, oleks risk eriüksuslaste elule ja tervisele olnud oluliselt suurem.
Tegemist ei ole seejuures puhthüpoteetilise mõttemänguga. Praeguse seadustiku kohaselt võib nimelt iga eraisik – lähtudes muidugi eeldusest, et ta vastab relvaloa saamise tingimustele – soetada endale põhimõtteliselt samasuguse automaadi, millega eriüksuslased Afganistanis talibeid jahivad. Valida on näiteks nii USA armee relvastuses oleva automaadi M4 kui ka kuulsa AK-47 ehk Kalašnikovi koopiate vahel. Erinevus seisneb ainult selles, et kui sõjaväerelvad võivad anda ka ridatuld ehk tulistada valangutega, siis Eestis eraisikutele lubatud modifikatsioonide puhul on võimalik lasta ainult üksiklaske. Mis relva tulejõudu oluliselt ei vähenda, sest poolautomaatrežiimis on 30 padruniga salv võimalik tühjendada 15–20 sekundiga. Eesti relvapoodidest on neid tsivilistidele mõeldud lahingurelvade koopiaid võimalik soovi korral soetada ka juba parandatud (ehk slängi labasele tasandile laskudes tuunitud) seisukorras, mille puhul relvale on paigaldatud põhimõtteliselt needsamad punatäpp- ja hologrammsihikud, mida kasutatakse lahingurelvade puhul. Kõlab tehniliselt ja igavalt, vähetähtsalt? Ilmaaegu. Niimoodi täiustatud relva efektiivsus ja surmavus kasvab eriti lähidistantsidel märkimisväärselt.
Kas Eesti relvakaupmehed on millegi vastu eksinud? Vastus on: ei. Kümne aasta eest vastu võetud relvaseadus lubab eraisikutel soetada ka poolautomaatseid vintraudseid püsse (püss on relvaseaduses käibiv ametlik tüübinimetus). Tõsi, tsiviilkäibes on keelatud „eriti tugevajõulised, tavaliselt sõjaväerelvana kasutatavad” tulirelvad.
Konks seisneb selles, et nende tavaliselt sõjaväerelvadena kasutatavate ja tsiviilkäibes keelatud mudelite nimistu peab kinnitama siseminister oma määrusega. Mingil põhjusel pole Eestis poolautomaatseid Kalašnikove ega teisi lahinguautomaatide koopiaid ilmselt sellesse nimekirja kantud. Ja mis ei ole keelatud, on järelikult lubatud.
Kas praegu reaalelus kujunenud olukord oli ka seadusandja algne soov ja tahe? Tõenäoliselt mitte. Vastasel juhul poleks parlament relvaseadusesse kirjutanud sedastust, et eraisikul on õigus relva soetada kas jahipidamiseks, sportimiseks või enese ja oma vara kaitseks. Automaatidega jahil ei käida ning enda ja vara kaitseks piisab üldjuhul ka püstolist või revolvrist. Eraisikutel tegelikult puudub põhjendatud vajadus seda tüüpi tulirelvade järele. Tulirelv on ennekõike siiski mingi konkreetse ülesande – tsiviilisikute puhul jahipidamise või enesekaitse – täitmiseks mõeldud vahend, mitte mänguasi.
Laskesportlased on muidugi igati ontlikud ja sümpaatsed inimesed, kuid avalike huvide konflikti korral kaalub põhiseaduslik õigus turvalisusele ilmselt üles põhiseadusliku õiguse tegeleda oma hobidega.
Kümne aasta eest ei osanud seaduseelnõu koostanud ametnikud ja parlamendiliikmed praeguseks kujunenud olukorda ilmselt ette näha. Aeg oli teine, Eesti relvakaupmeeste sidemed tarnijatega olid teistsugused ja kohaliku turu ostujõud samuti.
On ehk poolautomaatse sõjaväerelvastuse soetamise materiaalne barjäär enamikule meist ületamatult kõrge? Vaevalt küll. Tšehhis toodetud kvaliteetse Kalašnikovi koopia hinnad algavad juba umbes 330 eurost.
Breivik rahastas oma operatsiooni ettevalmistusi väidetavalt vähemalt osaliselt krediitkaartidega. Kiirlaenu-Eestis on kommentaarid ilmselt liigsed.
Sestap oleks tulevikku vaadates ilmselt mõistlik riske maandada ja teha seda ka seadusandlikul tasandil. Kuidas nimelt? Väga lihtsalt: relvaseaduse uue redaktsiooniga oleks mõistlik jätta tsiviilkäibesse vaid püstolid ja revolvrid ning käsitsi ümberlaetavad sile- ja vintraudsed püssid.