Ausus, avatus, arusaamatus

Iga kord pärast valimisi avaneb võimalus, et peale muu hea tuleb seekord ka uus valitsemise stiil – selge, puhas, mõistetav. Kaob vassimine ja ähmase tagamaaga otsuste tegemine. Oleme juba ära teenimas Põhjamaadele omast rahulikku rutiini.

Kevadiste valimiste järel suurendas uue valitsemiskäekirja juurutamise lootusi ennekõike Mõõdukate osalus koalitsioonis. Nemad rääkisid asjast kõige veenvamalt. Pool aastat hiljem tuleb tõdeda, et seni on see olnud asjata lootus.

Valitsuskoalitsioonis on Mõõdukad osutunud viiendaks rattaks vankri all. Nendel on kõige vähem õnnestunud säilitada oma poliitilist nägu. Järgmise aasta eelarve koostamisega haaras Reformierakond juhtohjad enda kätte ning Isamaaliidule jäi kaasajooksja roll.

Kui valitsuse esimest sadat päeva jäi märkima negatiivne lisaeelarve, siis järgmise saja päeva silmatorkavaim sõnum on uue kokkuhoiueelarve koostamine ja selle sees muidugi politseinike arvu vähendamine.

Peaminister Mõis

Suvel ja varasügisel oli Mart Laar peaministriks Siim Kallase valitsuses. Nüüd on rahandusminister end avalikkuse ees teadlikult maha surunud. Ent sügisel haaras vabanenud koha Jüri Mõis. Peaminister on ju see, kes teeb olulisi poliitilisi avaldusi, sõnastab valitsuse prioriteete, hoiab enda käes initsiatiivi.

Aeg-ajalt tundub Mart Laar pigem kui Jüri Mõisa pressiesindaja, kes käib tema järel, lapp käes, ning pühib virilal ilmel porikamakaid, mis Mõisast maha jäävad. Laari kommentaarid siseministri improvisatsioonide kohta meenutavad tüüpilist pressiesindaja puru silmaajamist: "Ta ei mõelnud tegelikult nii, see on vaid shokiteraapia."

Siseministri jätkuv omapäi käimine on näide raha võimust poliitikas. Olles poole miljoni krooniga suurim üksikisikust toetaja Isamaaliidu Riigikogu valimiskampaanias, võib Jüri Mõis nüüd jalad Isamaaliidu lauale lüüa ja teha, mis tahab (näiteks seostada sisserännukvoodi "tõupuhtuse doktriiniga"). Parteikaaslased vaid niutsatavad tasa.

Üks valitsuse lemmikmotiiv on avatus ning rahvale lähenemine. Ent takerdunud on avatusele vundamenti loova avaliku teabe seaduse sünd. Kuigi eelnõu valmis juba kolm kuud tagasi, pole paber siseministeeriumist kaugemale jõudnud. Vastupidi, siseministeeriumi meelest tuleks seadust loonud töörühm uuesti tööle panna, sest on tekkinud põhimõt-telised vastuolud.

Kõik viitab sellele, et seadus ei saa jõustuda uuest aastast. Valitsusele see meeldibki, kuna infoseaduse rakendamine nõuaks peale muu ka raha. Infoseaduse puudumist heitis ette ka õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli, kes pidi 30. septembril Riigikogu ees meenutama paradoksi, et riigisaladust on meil kaitstud juba mitme seadusega, infovabadust ei taga miski.

Kui peaministri interaktiivne kodulehekülg ongi avatud poliitika tipp, siis asub see tipp küll soisel pinnal. On riigiasutusi, nagu rahandusministeerium, mis liiguvad hoogsalt avatuse suunas, pannes näiteks internetti riigiraha kohta käivat infot. Aga sellega ei saa avalikustamispoliitikat lõpetatuks lugeda, sest tihedad tulbad täis arve vajavad ka seletusi, mis on mis.

Ent endistviisi on alasid, kus valitseb hämarus ja üha pimedamaks läheb. Põllumajandustoetuste saajate nimekirju kaitstakse põllumajandusministeeriumis ja maavalitsustes nii, nagu oleks need riigisaladus. Tangidega tuli nimekirju välja tirida Andres Variku ajal, sama jätkub Ivari Padari võimu all.

2000. aasta riigieelarve projekti üle andes ei kasutanud valitsusjuht Mart Laar oma saatesõna ära selleks, et anda selge poliitiline signaal riigis toimuvast. Reformidena esitatud plaanid on rohkem rahmeldamise moodi. Rahmeldamise kriitikutest teeb valitsus aga ruttu tagurlased, kes on jalus progressi teel.

Politseireform on seniajani teema, millest teab rääkida vaid üks inimene – siseminister. Aga palju siis üks ametist lahkuma sättiv inimene seletada jõuab. Tänu sellele saavad ajalehed päev-päevalt tänuväärset materjali spekulatsioonide, kokkulepete, ümberlükkamiste kohta.

Rahmeldama või reformima

Riigieelarvet parlamendile üle andes kuulutas peaminister kiirelt välja ka haldusreformi. Reformi eesmärk olevat pöörata riik näoga rahva poole. Mis ja kuidas, asjaosalised vaikivad. Kõige kõne-väärsem info on Jüri Mõisa plaan maarahvas linnadesse suunata. Kui koalitsioonilepet uskuda – aga raskeks läheb –, siis tehakse haldusterritoriaalset reformi "süsteemse analüüsi alusel". Ent algus on räpaka moega.

Juunikuus kuritegevusega võitlemise seminaril rõhutas peaminister, et valitsuse märksõnad on "ausus, avatus, arusaadavus". Irooniana on juhtunud nii, et just politseinike vähendamisega seoses tekkis infosulg. Isegi riigiprokurör oli sunnitud peaministrilt kirja teel pärima, mis ja kuidas. Rääkimata meist, ülejäänuist, seal väljas. Nii ongi toonane loosung poole pealt kummuli pöördunud. Ausus, avatus – arusaamatus.