ATKO REMMEL: Ateismi nostalgia

Ehkki seda kirjutist on raske tõsiselt võtta, osutab ta ometigi olulisele probleemile: on meil tarvis teadmisi eri religioonidest või mitte?

Siinkohal on kasulik meenutada nõukogude ateismi. Olulisimad otsused ateismi valdkonnas võeti NLKP Keskkomitees vastu 1954. aastal. Nn juuliotsus sedastab: “Selle asemel, et teha süstemaatilist tööd loodusteaduslike teadmiste propageerimisel ja pidada ideelist võitlust religiooni vastu, on üksikutes kesk- ja kohalikes ajalehtedes, samuti mõnede lektorite ja kõnelejate väljaastumistes esinenud solvavaid kallalekippumisi vaimulikkonna ja usutalitusi täitvate usklike vastu.”

Vulgaarne ja teaduslik ateism

Väljatoodud kitsaskohtade põhjal eristati juba nõukogude ajal enesekriitiliselt ateismi kaht tasandit: vulgaarateism, mis oli levinud rahva seas, ja n-ö teaduslik ateism, mis levis paraku vaid haritlaste seas. Teaduslikku ateismi võib iseloomustada kui maailmavaatelist õpetust, kus küsimuseasetused arenesid viimaks selleni, mis on olulised ka religiooni ja teoloogia jaoks: eetika, moraal, õnn ja elu mõte.

Ideaalis pidi igast nõukogude kodanikust saama võitlev ateist, kel on põhjalikud teadmised eri religioonidest, nende seisukohtade ekslikkusest ning seetõttu põhjendatud teaduslik maailmavaade. Jõuti aga selleni, et teadmised religioonidest jäid tagaplaanile ja rahvani jõudis peamiselt vaid võitluse osa. Oma roll oli siin tihti puudulikult ette valmistatud propagandistidel. Seega saidki vulgaarateismi tunnuseiks lahmiv kirikukriitika, argumentatsioonis rõhk kvantiteedile ja järjekindlusele, üldistamine üksikute negatiivsete näidete põhjal ning usklike alaväärseks pidamine.

Jaak Urmet nendib, et “kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks”. Tõesti, tsiteeritagu saksa teoloogi Schleiermacherit: iga terviklikkuse seletamise katse on religioon – iseküsimus on aga see, kas sellesse süsteemi on kaasatud jumalakujutis või mitte. Kui selgus, et sõnalisest osast üksi jääb “religioossete väärnähtustega” võitmisel väheseks, hakkas nõukogude ateism kopeerima kiriku rituaale nagu ilmalikud pulmad ja noorte suvepäevad leeri asendajana. Ateistliku maailmavaate “teaduslikud alused” said dogmaatilise kaalu ning ateismist jäi mulje kui ühest usuvoolust, mis on kõigi teiste usuvoolude vastu. Lisada võib veel ka riigijuhtide kultuse ja kiriklike pühade asendamise ilmalikega, mistõttu ei ole üldse vale rääkida ateismist kui religioonist, uususundist. Laused “Ma usun, et Jumal on olemas” ja “Ma ei usu, et Jumal on olemas” ei olegi nii väga erinevad.

Tarbimine kui religioon

Minnes siit edasi – ateismiuurija van der Bercken väidab, et “kui inimesel tekib religiooni puudujääk, loob ta paratamatult kompenseeriva ideoloogilise maailmavaate”. Seega, religioossete inimeste arv ühiskonnas on jäänud läbi aegade samale tasemele, muutunud on ainult religioossuse vorm. Võtkem kas või meie tärkava kapitalismi tingimustes enim levinud tarbimiskultus – sellest lähtuvad väärtushinnangud (rikaste ja ilusate kummardamine), oma pühakojad kõikjale kerkivate kaubanduskeskuste näol, kus allahindlused kehtivad ajutise lunastusena ja reklaamlaused palvetena.

Nõukogude pärandina on meil levinud ateismi nõukogulik, kirikut ja usklikke ründav mudel. Seevastu lääneliku filosoofilise ateismi põhitunnusteks on individuaalsus ja maailma seletamise katse ilma jumalakujutist sisse toomata. Sarnane suundumus oli esindatud ka 20. sajandi esimese poole vasakpoolsete eesti haritlaste seas, ent on meile pea sama võõraks jäänud kui vahepeal aastakümneteks allasurutud kristlik maailmanägemus. Seega on meil ateismi jutlustamisel oht pöörduda tagasi sama vägivaldse süsteemi juurde, mis möödunud ajajärgul siin domineeris, ja korrata samu vigu, eelistades dialoogile rünnakut ning eitades pluralismi.

Mida eelnevast järeldada? On selge, et me elame erisuguste religioossete vaadete keskel, tunnistame me seda endale või mitte. Eesti koolisüsteem vajab tõepoolest religiooniõpet – kus, muide, käsitletakse ka ateismi – kas või selleks, et potentsiaalsed “neoateistid” oleksid võimelised argumenteeritult arutlema.

Palju on olnud juttu religiooniõpetusest kui kiriku vägivaldsest sissetungist üldhariduskooli ning sellele järgnevast ajupesust. Kuid tegu on järjekordse konspiratsiooniteooriaga. Kriitika, mis mõnel puhul võib olla õigustatud, olgu suunatud konkreetsete isikute, mitte religiooniõpetuse kui aine vastu. Üks lastepilastajast matemaatikaõpetaja ei saa ju olla põhjus matemaatika kui aine keelamiseks koolis? Ühes asjas võib aga Jaak Urmetiga tõesti nõus olla – me vajame selgitustööd.

Atko Remmel kaitses sel aastal Tartu ülikoolis magistritööd ateismi ajaloost Eestis.