Asjade kaitseks tarbimiskultuuri ajastul
Igal asjal oli siis pea maagiline tähendus: väheseid lihtinimese juurde lubatud füüsilise maailma esindajaid vääristas harulduse aupaiste. Pillavalt said asjadega ümber käia vaid kroonitud pead – kuid nad ei pillanud peaaegu kunagi. Kõik tuli pärandada tulevastele tiitlikandjatele. Kujuteldava käepikendusena põlvkondade vahel toimisid ka kõige proosalisemad asjad lihtsama ilmarahva majapidamises. Üksikutest ehetest või iluasjadest (laudlinad või kommikarbid) rääkimata. Asjast sai armastuse ja poolehoiu märk, pitser veresidemel.
Nüüd kui me kanname elu jooksul läbi lugematul hulgal kingapaare – hakake aga lapsepõlvest pihta ja tulge läbi koolitundide, spordisaalide, kontorite, seenemetsade ja klubiruumide tänasesse –, siis vaevalt on teie jalad sel teekonnal vähem kui 50 paari jalavarjudega hakkama saanud. Kuid kui paljudel neist jalavarjudest on olnud mingi tähendus: olla midagi enamat kui porikaitsed ja alastuse varjajad?
Tarbimiskultuuri kontrakultuuriga koos on asjadele tekkinud mingi piinlikkuse maik. Neist on saanud hädapärased vahendid, tööriistad ja käepikendused, kehakatted ja istekohad. Ainult funktsionaalsus suudab õigustada nende piinlikkust tekitavat kohalolu. Kuid koos sellega on kaduma läinud ka asjade väärtustamine.
Muidugi on mul asjadega omad sotid. Ka kõige idealistlikumast vaatenurgast lähenedes on kunstnik asjade looja. See tähendab, et pärast minu olemasolu planeedil Maa on siin juures terve hulk minu käejäljega teoseid – olgu nendeks maalid, majad või mansetinööbid. Ainult muusika ja tants on piisavalt eeterlikud, et jätta jälg inimese kõvakettale ja haihtuda seejärel stratosfääri ülemistesse kihtidesse. Ülejäänud loojad peavad end pidevalt õigustama (vähemalt iseenda jaoks): kas minu tehtu on piisavalt väärtuslik või teen ma lihtsalt juurde füüsilist müra?
Kuidas peegelduvad asjade väärtustamise prismas viimase kümnendi trendisõnad säästlikkus ja taaskasutamine? Minu arusaamine säästlikkusest ei ole askeetlik asjade eitamine, pigem enese ümbritsemine vähese, kuid väärtuslikuga. Valikuvabadus lubab teha valikuid ka harvemini ja teadlikumalt. Või jätta valimata, kui pakutu on vilets. Olgu siis tegemist kindapaari, raamatu või majaga. Kõige väärtuslikum tundub mulle see, mil on inimese maik juures. Kui keegi on midagi loonud hoole ja armastusega. Pätsi sepikut või paari pükse.
Oskus hoida
Ja veel üks mänguline vaatenurk. Kujutlege mõnd tuleviku arheoloogi, kes on oma pintsli ja labidakesega (või mingi ultraküberlaserkiirega) jõudnud 2000. aastasse. Päris täpselt on keeruline dateerida, kuid ta annab endast parima – eemaldab pinnast ja eraldab kultuuri. Püüab muististe laadi ja leviku järgi välja selgitada asjaomase kultuuri eripära. Mida ta võiks leida meie luustike naabrusest? Kapitäie H&M-i logodega sün-teetilisi ja vormituid riidetükke? Sellises plaanis omandab sõnapaar „ökoloogiline jalajälg” ootamatu mõõtme – see ei tähenda enam pelgalt kujundlikke hektareid, vaid võib sisaldada ka ilu ja inimväärikust.
Olen täheldanud, et inimesed, kes oskavad hoida ja väärtustada asju, kannavad paremat hoolt ka teiste inimeste eest. Hoolivus ei pea olema suunatud ju pelgalt inimesele. Meenub mu isa, kes viksis iga nädal nii iseenda kui ka oma poegade kingad. Ja enne talvekorterisse (s.t suurde pappkohvrisse) siirdumist sai iga suvine kingapaar erilise hoole osaliseks.
Kui kunagi Heimtalis tekstiilikunstniku ja eesti rahva mälu talletaja Anu Raua juures käisin, näitas ta mulle üht kinnast. Ma ei saanudki enam aru, mis värvi see oli algul olnud, nii risti-rästi läbi oli ta paigatud. Eri lõngade värvid moodustasid sel sõrmkindal omamoodi maastiku, mis rääkis omal kõige loomulikumal moel hoolimisest. Asju ei visatud siis ära, vaid paigati. Kusjuures paikamine ei tähenda üksnes asjade kasutusea pikendamist, vaid annab märku oskusest hoida. Need, kes oskavad paigata oma kinnast, saavad ka inimsuhete lappimisega hakkama. Liiga kiiresti lendab kõik tänapäeval prügikasti, liiga kergesti loobutakse. Nii tundub lihtsam. Kuid kas see pole lühinägelik? Millal paikasid Sina viimati midagi?
