Arved Breidaks: Venemaaga suhtlemist ei maksa karta ega takistada
Kuna liigitun kategooriasse „kohalik elanik”, huvitab mind eelkõige, millised on kütuseturismi väljajuurimise majanduslikud järelmid. Kas Võru- ja Põlvamaale hakkavad nüüd kerkima moodsad tanklad ja kas idaturistide vool, mida seni väidetavalt takistas tüütu piirijärjekord, suureneb?
Suure tõenäosusega ei elavda kütuseturismi piiramine Eesti tanklate äri nõnda palju, kui maksu- ja tolliameti peadirektor Marek Helm seda avalikes esinemistes vahel on eeldanud; ent väita, et igasugune mõju puudub, oleks samuti kohatu. Kindlasti suureneb kohalike tanklate käive, sest kuskilt peavad inimesed oma autole ju kütust saama. Siiski julgen kahelda, kas nüüd voolab Eesti tanklatesse nii palju lisaraha, et see mõjutaks tanklakettide investeerimisotsuseid. Pigem võib ennustada, et need, kes seni ostsid kütuse Venemaa tanklast, piiravad oma liikumist.
Riiklikust vaatepunktist hinnates on elu nüüd õiglasem kui paar kuud tagasi, sest tööjõud ja firmad, kes kasutasid madalamalt maksustatud Vene kütust, olid turul justkui dumpinguhinnaga. Inimlikust vaatepunktist näen aga inimeste nõutusega segatud viha – paljud tunnevad, et neile on „ära tehtud”. Väheoluline pole seegi, et ühele, olgugi et väiksele osale Eesti elanikest asubki lähim kütusetankla Venemaal, sest meie valdadesse on neid üsna vähe järele jäänud.
Idast tuleva turismi seisukohalt on piiripunktide väiksem koormatus kahtlemata positiivne. Samas pole piirijärjekorra pikkus määrava tähtsusega tegur, mis inimeste reisisihtkoha valikut mõjutab. Statistika tõendab, et hoolimata pikenenud piirijärjekordadest on Vene turistide arv viimasel paaril aastal suurte sammudega suurenenud. Näiteks tänavu esimeses kvartalis ööbis Eesti majutusasutustes Vene turiste pealt kolmandiku võrra rohkem kui aasta tagasi.
Turism ja piirijärjekorrad
Näiteks Tartus kasvas Vene kodanikest ööbijate arv esimeses kvartalis tervelt 87 protsenti. Aga kuidas Vene turist Tartusse jõuab? Kuna lennuk, rong ega laev neid Venemaalt sinna ei too, siis ainus võimalus on maanteed mööda, läbides muu hulgas ka kütuseturistidest ummistatud piiripunkti. Otsene seos pikkadel piirijärjekordadel ja turismiäril seega puudub või on mõju minimaalne.
Turismile avaldab piiripunkti läbimise kiirusest palju suuremat mõju riigi viisapoliitika. Mida lihtsam ja odavam on riiki siseneda, seda kiiremini areneb ka turism. Praegune Vene turistide buum sai alguse 2009. aastal, kui Eesti lihtsustas Venemaa Föderatsiooni kodanikele pikaajaliste, mitmekordsete viisade andmist. Võime ette kujutada, kui palju saabuks Eestisse turiste, kui venelased ei peaks viisat taotlema.
Kui riik soovib aidata kaasa Lõuna-Eesti turismi arengule, siis võti selleks ei ole osa inimeste piirilt tõrjumine, vaid vastupidi, piiripunktide suurem inimkäive. Mida rohkem inimesed üle piiri käivad, seda rohkem sõlmitakse tutvusi, seda rohkem tehakse omavahel kaupa, peetakse plaani ja seda paremini inimesed kokkuvõttes elavad. Eesti huvides peaks olema EL-i ja Venemaa viisavabaduse võimalikult kiire rakendamine.
Maksu- ja tolliameti loogika, et kihutame osa inimesi piiripunktist minema, selleks et teised saaksid segamatult piiri ületada, on ametnikukeskne. Kui Tallinna Sadama juhtkond mõtleks sama moodi, jätaksid nad uue ristluslaevade kai ehitamata ja saadaksid laevad minema, sest ristlusturistid ei ole linnas teab mis suured kulutajad – ummistavad ainult vanalinna tänavaid.
Kui idapoolsed piiripunktid jäävad inimvoolule kitsaks, siis tuleb neid laiendada, mitte seada tõkkeid inimeste liikumisele.
