Rait Maruste: Kas prokuratuur ja kapo suudavad tõrjuda mõjuvõimu ärakasutamise kahtlustusi?

Elamislubade skandaalis võttis asjassepuutuv erakond kiiresti hukkamõistva positsiooni ning päästis sellega suuresti, vähemalt eetilises plaanis erakonna näo, kuigi löök erakonna väärtustele oli raske. Ühe erakonnaliikmest võtmetegija kiire tagasiastumine oli ses olukorras ainuõige. Kuid see samm ei anna veel selget vastust küsimustele, mis ikkagi ja kuidas toimus. Kahtluse all on isiklik kasusaamine positsiooni ära kasutades, avaliku võimu usaldusväärsus ning väga suures summas korruptiivne tulu, mis ohustavad nii sise- kui ka välisjulgeolekut. Juhtunu kaalu näitas kas või asjaolu, et antud teema ületas televisioonis Euronewsi uudisekünnise. Õiguskaitseorganid, sh prokuratuur, on võtnud jälgiva positsiooni. Asjaolude väljaselgitamine on jäänud (jäetud?) peatselt moodustatava riigikogu uurimiskomisjoni ülesandeks.

Kahe teise erakonna riigikogulasest liikme väidetav mõjuvõimuga kauplemine 500–600(?)-eurose annetuse vastuvõtmise ja haldusorgani mõjutamisena vallandas massiivse politseioperatsiooni, kus osalesid kümned kapo töötajad. Tunde kestnud läbiotsimises  kahtlustatavate töö- ja elukohas võeti hulgi ära dokumente ja arvutid.

Läbiotsimine on tugev põhiõiguste riive. Kas rakendatud abinõud ja nende intensiivsus olid proportsionaalses suhtes taotletava eesmärgiga? Kui see nii ei olnud, siis peab jõu kasutaja veenvalt selgitama, miks ei saanud eesmärki saavutada muul viisil (näiteks võetusega). Seni seda selgitust antud ei ole.

Sõnumi saladusest

Läbiotsimisel äravõetu aeti kotti ja viidi ära. Väidetavalt ei esitatud leitud ja äravõetud esemete nimekirja. Selline teguviis avab kahtlustatavatele ja nende kaitsjatele tee väita, et leitud materjal ei ole tõendina usaldusväärne, sest see võib olla kas manipuleeritud või kunstlikult loodud. Dokumentide suuremahuline äravõtmine, eriti aga arvutite konfiskeerimine pikemaks ajaks on sisuliselt võrdne dokumendikapi äravõtmisega. Selline teguviis annab aluse väita, et lisaks eraelu-, omandi- ja sõnumivabadusele on riivatud või ka rikutud kahtlustatava põhiseadusejärgset kaitseõigust, sest dokumentide puudumine paralüseeris kaitse ettevalmistamise ja tõhusa teostamise. Strasbourgis on mitmeid sedalaadi kohtulahendeid.

Ja veel – üks asi on otsida läbi füüsilisest isikust erakonna peasekretäri kodu, teine asi on läbi otsida riigi suurima opositsioonierakonna kogu keskkontor. Massiivne ja jõuline politseioperatsioon suhteliselt lahja ametliku  kahtlustuse pinnalt opositsioonierakonna suhtes võib kergesti näida ,,Valgevene tegemisena”. See sobitub raskesti Eesti kui demokraatliku õigusriigi kuvandiga (eelöeldut ei tule mõista, et ma õigustan seni teadaolevat kahtlustusejärgset teguviisi, jutt on muust).

Toobali töölaualt leitud võõraste sõnumite väljatrükk on tõend põhiseadusega kaitstud sõnumisaladuse rikkumisest. Sõnum, ka elektrooniline, on kaetud eraelu põhiseadusliku  kaitsega. Selle rikkumisel ei ole õigustust. Sõnum on mõeldud ainult saatjalt saajale ja igal kolmandal, kes sellesse sekkub, peab olema õiguslik alus või ta rikub nii põhiseadust kui ka seadust. Seetõttu on sellise käitumise avalik taunimine asjakohane ja õigustatud.

Antud juhul võttis kahtlustatav sõnumisaladusse sekkumise omaks. Kuigi võinuks ka näiteks vastata, et ta ei pea võimalikuks ega vajalikuks kapo improvisatsioone kommenteerida, sest mingit nimekirja leitud asjadest pole (väidetavalt) koostatud. Kuid – väljatrüki leidmine ja asumine teatud kohas ei ole veel vastus peaküsimusele ehk küsimusele sellest, kelle poolt, kuidas ja mis eesmärkidel seda tehti. See kõik on veel selgusetu.

Nn mõjuvõimuga kauplemine on uus karistusseadustiku koosseis. Ta on erakordselt laia sisuga. Seetõttu on ruum selle sisustamiseks, sh kiusatus kaugeleminevaks sisustamiseks, väga suur. Koosseisu senised kommentaarid on laialivalguvad ja vastuolulised. Peatähtis aga on see, et meil puudub siiani igasugune (jõustunud) kohtupraktika sedalaadi asjades. On lihtne  esitada kahtlustusi ja siis sinna juurde midagi seletada, kuid pole veel sugugi kindel, millise tulemi annab kohtupraktika ja konkreetne kohtumenetlus. Ehk kas see kõik ka vett peab? Mida iganes me ei arva Keskerakonnast, tema meetoditest, poliitikast ja üksikutest poliitikutest, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest.

Lisakomplikatsioon kogu loos on kaitsepolitseis endas samal ajal aset leidnud väga rasked ametialased seaduserikkumised, kus ametiau rüüste on olnud erakordselt raske ja pikaaegne ning korruptiivsed summad mitme suurusjärgu võrra suuremad. See õigustab mitmeid küsimusi. Kes kontrollib kontrollijaid?

Saadik on puutumatu

Kogu lugu seostub otseselt parlamendiliikme immuniteediga, mis on alati olnud seotud vahistamiskeelu ja sõnavabadusega. Põhiseadus sätestab riigikogu liikme puutumatuse. Kui saadikul neid privileege pole, võib tema mandaat kergesti muutuda sisutühjaks. Näiteks võttes ettekäändelise kahtlustuse põhjal parlamendiliikme(d) oluliste hääletuste ajaks vahi alla, võib paralüseerida kogu parlamendi või isegi muuta poliitilist võimuvahekorda. Seekord ei olnud õnneks tegu vahistamisega. Kuid ka vahistamiseks ei ole vaja praegu kehtiva regulatsiooni põhjal seadusandja luba, vaid selle otsustab peaprokuröri taotlusel õiguskantsler.

Keerulisem on olukord parlamendiliikme sõnavabadusega. Algselt oli see mõeldud parlamendis vaba kõnelemise ja mõtteavalduse kaitseks. Tänane sõnavabadus tähendab palju laiemat, hõlmates ka õigust levitada ja saada infot. Seega hõlmab saadiku sõnavabadus ka tema kirjavahetust, kõnede teese ja tekste, päringuid, alla- ja üleslaaditud pilte ja tekste jne. Ehk teisisõnu: kogu teabevahetust, mis tänapäeval on üldjuhul arvutis või telefonis. Seega, parlamendiliikme läbiotsimine ja tema dokumentatsiooni valimatu ärakorjamine, eriti aga arvuti konfiskeerimine on sekkumine parlamendiliikme sõnavabadusse. Sarnane on olukord ka teabevahetuse varjatud jälgimisega, sh pealtkuulamisega. Täna kehtiv regulatsioon ei näe aga läbiotsimiseks ette mingit luba ega erikorda, selle otsustavad organid ise nagu igal muul juhul.

Kas prokuratuur ja kapo on täiel määral mõistnud endale võetud vastutuse suurust? Kas nad suudavad veenvalt tõrjuda kahtlustusi selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest või sellega manipuleerimisest? Kas nad suudavad hoida delikaatset tasakaalu täitev- ja seadusandliku võimu vahel ning toimida seejuures kõiki õigusriikluse norme ja printsiipe arvestavalt?  Soovin, et see nii oleks. Kuid selles veendunud ma veel ei ole.