ARNO PIJPERS: Eurooplasena Eestis olemisest

Ma olin üllatunud, kui kuulsin, et 17. sajandil oli eestlasi rohkem kui soomlasi ja Eestimaa ulatus Riia linna alla välja, kuigi ta nimi oli lõunas Liivimaa. Kui ma esimest korda Eestisse tulin, nägin lennukiaknast Sõrve poolsaare tippu ning seal lähedal Kuramaad ja arvutasin kaardilt, et seal vahel ei tohiks olla rohkem kui 40 kilomeetrit vett. Mul oli kaasas Euroopa jalgpallikaart ja sellel oli Eesti kujutatud õrnroosa maalapina suure ja rohelise Venemaa kõrval ja ma pidasin imeks, et see suur ja roheline järve taha pidama jäi.

Olen hiljem mõelnud sageli, et Eesti on sama suur kui Holland ja kujutanud vahel Tallinna tänavatel liikudes Eestit Hollandiks, mis tähendab, et mõtlen iga vastutulija “kümnekordseks” ja nendel hetkedel on mulle meeldinud, et ma elan Eestis. Kuigi ma tean, et selles ühes inimeses, kes mulle tänaval kümne asemel vastu tuleb, peegeldub siinse rahva traagiline ajalugu. Soomlasi on tänapäeval umbes kaheksa miljonit, seega võiks eestlasi olla kümme või kaksteist miljonit – kui Eesti oleks asetsenud geograafiliselt pisut teisiti või kuskil mujal, kas või seal, kus on Holland, või kui maailm oleks üles ehitatud teisiti ja ei oleks sõdu ega haigusi.

Ma ei tea päris täpselt, aga olen üsna kindel, et selle suure ja rohelise Venemaa sees on teisigi õrnroosasid maid, aga nad ei paista rohelise alt välja, ja ei tea neid ei mina ega enamik teisi eurooplasi ja võib-olla ei tea ega tunne need rahvad ja maad enam endid ka ise.

Eesti ei saa end lõdvaks lasta

Eesti ei ole olnud kuigi kaua iseseisev riik ja viimane tuhat aastat teie ajaloost on olnud lakkamatu võitlus eksistentsi eest, ja mulle tundub, et kakskümmend aastat tagasi võisite olla teiegi kaotamas lootust ja koos sellega ka iseend, aga täna on ehk esimene päev viimase viiesaja või tuhande aasta jooksul, mil te võite kindlalt öelda ja tunda, et teil on garantii. Garantii pääseda hävitamisest hävitajate läbi, mis ei tähenda seda, et saate ennast lõdvaks lasta. Tänapäeva maailmas valitsevad teisedki ohud, aga see on arengu paratamatus ja see ei ohusta ühtegi rahvust vähemalt füüsiliselt, kuigi ka arengu paratamatuste hulgas on selliseid asju, mida paratamatusena võtta ei tohiks.

Igaks juhuks ütlen välja sellegi, et ka Hollandil on olemas suur ja roheline idanaaber, keda me tunnetame samamoodi kui teie Venemaad, kuigi kindlasti on nendel maadel erinevusi, aga kindlasti ka sarnast – eriti kui vaadata tagasi kahekümnendasse sajandisse, kust me kõik pärit oleme.

Ma ei tea päris täpselt, kuidas võrrelda eestlasi ja liivlasi, ja selle võrdluse teeb eriti keeruliseks see, et ühte neist rahvastest enam ei ole. Aga mulle tundub, et kui flaamlased elavad Hollandi lõunanaaberriigis Belgias, siis tegelikult oleks võinud samuti olla liivlastega, kui Euroopa Liit oleks tulnud kuussada või kaheksasada aastat varem. Ehkki eestlaste jaoks tuli see kõik sobival ajal ja teiegi ajalugu oleks võinud minna veel hullemini. Ja ma tahan ütelda, et te võiksite tänase tulemise tingimusteta heaks kiita. Tingimusteta selles mõttes, et vähemalt väljastpoolt vaadates näib selle sammu tähtsus Eesti riigi ja rahva jaoks mõõtmatuna. Kuigi ma tean, et seespool olles ei saa ainult vaadata – sest seesolijad tunnevad ja seda on väljastpoolt raske näha. Aga need tundmised on ilmselt oluline pöörata sellesse suunda, kust saaks hakata korraldama oma elu Eesti riigis, mis on osa Euroopast. Turvalisest Euroopast, mida saab muuta veelgi turvalisemaks ja selles muutmises on Eestil nagu tema lõunanaabritelgi eriline roll – piir suure ja rohelise Venemaaga jääb sellele kohale, kus ta on ilmselt igavesti, vähemalt inimeaga võrreldes.

Minu panus avaldub jalgpallis

Mina saan omalt poolt aidata arendada teie jalgpalli, mis on tänapäeva Euroopa kultuuriruumi oluline osa. Ma loodan väga, et ta saab sama oluliseks ka Eestis. Tegelikult oli natukene kahju, et teid kolmapäeva õhtul staadionil nii vähe oli, kui me albaanlastega mängisime, sest see oli huvitav ja hea mäng. Aga te saate oma puudumise heastada mai lõpul, mil teie ja meie mängime oma esimesed mängud Euroopa Liidu liikmetena ja meile tulevad külla šotlased ja taanlased – mõlemad rahvad on Euroopas hästi teada tänu jalgpallile.

Palju õnne Euroopa Liitu astumise puhul ja tere tulemast staadionile!

Arno Pijpers, Eesti jalgpallikoondise peatreener