Appi! SKT kukub!

Hinge kinni hoides ootame majandusanalüütikute järjekordseid prognoose, ise salamisi lootes, et ehk nüüd kuskilt paistab lootuskiir, äkki tõuseb SKT haigevoodist üles ja hakkab vaikselt kosuma. Kui prognoos tuleb kehvake, siis seda halvem meile. Poliitikud võtavad jälle kätte kärpekäärid ja rahvas on nagu niuhti ilma õppelaenu intresside tulumaksusoodustusest või matusetoetusest. Ka on tööandjal põhjust enda juurde kutsuda ning jälle tuleb oma palgakümnendik viletsale majanduskliimale ja põdurale SKT tervisele ohvriks tuua.

Mis imeloom siis on see SKT, mis kolme aasta eest lubas meil eksootilisi reise ette võtta, tänavu on aga hea, kui Nuustakulegi laseb minna? Sisemajanduse kogutoodang on vaieldamatult tuntuim makrotasandi majandusaktiivsust mõõtev näitaja ja on seda olnud juba üle 70 aasta. Lahtiseletatult moodustab SKT mingi riigi või piirkonna territooriumil mingi ajaühiku jooksul toodetud lõpptoodete ja

-teenuste väärtuste (lisandväärtuse) summa. SKT suureks eeliseks on rahvusvaheliselt tunnustatud ühtne arvutusmetoodika, mis lubab riike omavahel pingeritta seada ja mõõta riikide majanduse käekäiku ka ajas.

Tänu oma laiale levikule on SKT kasv võetud inimarengu ja heaolu kasvu mõõdupuuks. Unustatakse, et SKT arvutamisel ei võeta arvesse ei sotsiaalset ebavõrdsust, keskkonna saastatust, kliima muutumist, kuritegevust ega ka inimeste tervislikku seisundit või eluiga. Võime näiteks maha parseldada kogu Eesti metsa, saastada jõed ja järved, pöörata maapõue pahupidi ja müüa kopikate eest ära kõik meie maavarad, ent SKT arvestuses kajastub see ainult plusspoolel. Ent kui sissetulekute vähenemise tõttu otsustavad inimesed spordiklubi asemel värskes õhus kepikõnniga oma tervist turgutada, siis SKT-s kajastub see miinuspoolel. Seega pole SKT just kõige adekvaatsem heaolu või keskkonnaseisundi näitaja.

Maailmas on alternatviiseid mõõtmismeetodeid, millega üritatakse SKT vigu korrigeerida. Näiteks Index of Sustainable Economic Welfare (ISEW) ja Genuine Progress Indicator (GPI ) võtavad lisaks SKT-le arvesse sissetulekute ebavõrdsust, keskkonnakahjustuste ja keskkonnaressursside kadu. Nii saab ilmseks, kui petlik on SKT ületähtsustamine ja kui erinev on pilt, kui võtta lisaks majandustegevuse näitajatele arvesse sotsiaalsed ja keskkonnanäitajad. USA ja Saksamaa SKT on 1950-ndatest alates jõudsalt ülespoole rühkinud, aga keskkonna- ja sotsiaalvaldkonna näitajaid kõrvutades ilmneb, et kui üks riik on saavutanud kasvu suureneva ebavõrdsuse ja halveneva keskkonna arvelt, siis teises on olukord mõnevõrra parem.

Uus indeks Euroopale

Mullu augustis tuli Euroopa Komisjon pärast kaheaastast koostööd Euroopa Parlamendi, OECD, Rooma Klubi ja mittetulundusühingutega välja teatega, et SKT puudujääke hakatakse kompenseerima. Tänavu peaks Euroopa Komisjon välja tulema täiesti uute indikaatoritega, mis võtavad lisaks majandusnäitajatele arvesse nii sissetulekute ebavõrdsuse kui ka keskkonnaressursside hävitamise ning mis annavad ühiskondade tervisest palju adekvaatsema pildi.

Midagi väga rõõmustavat komisjoni uued arvutused Eestile tuua ei tõota. Kui varem kõditasid meie eneseuhkust jõudsalt kasvav SKT ja madal tööpuudus ning halbadest sotsiaal- ja keskkonnanäitajatest vaadati lihtsalt mööda, siis nüüd oleme pea igas kategoorias EL-is viimaste hulgas. Inimarengu indeksi mõõtmine annab meile siiski EL-i 27 liikme hulgas 20. koha, ent ökoloogiline jalajälg juba 22. koha, CO2 heitmed inimese kohta 23. koha, tervislikult elatud aastate indeks 24. koha. Jah, ka neisse andmetesse tuleb suhtuda kriitiliselt, ent loodetavasti võimaldab uute indikaatorite loomine anda poliitikategijatele adekvaatset informatsiooni, mille alusel riiki terviklikumalt arendada. Ehk võimaldab tõsiselt-võetavate alternatiivide teke hü-vasti jätta ka SKT kultusega.