ANVAR SAMOST: Aivo Kääpiö suur võimalus
(19)Riigikogu liikmete tegevust meelelahutuse valdkonnas käsitles juba eelmise nädala Kranaadis põhjalikult tuntud pulmaisa ja ürituste juht Aivo Kääpiö.
Seega teame me päris kindlalt, et tegelikult pidi Tarmo Leinatamme asemel “Ruudumängu” juhtima hoopis härra Kääpiö, aga Leinatamm küsis lihtsalt vähem raha. Mõistagi sai tema endale seda lubada, sest riigikogu liikmena “tiksub talle kindel papp”.
Mida võiks siia lisada? Aivo Kääpiö – ja mitmed õiglasest vihast punetavad valijad – lisaksid, et ei ole Euroopa riiki, kus parlamendiliikmed teeniksid “haltuurat tehes lisasissetulekut”. Ometi see nii ei ole. Europarlamendis soomlasi esindav Ari Vatanen osales suvel edukalt Jyvaskylä rallil. Briti parlamendi liige Boris Johnson on ühtlasi ajakirja The Spectator peatoimetaja. Need on vaid mulle esimesena pähetulevad näited tõsisematest “haltuuradest”, aga on ka vähemtõsiseid.
Töö ja tuntus
Mõni aasta tagasi oli moodne osutada sellele, kui vähe riigikogu liikmeid viibib mõne täiskogu istungi ajal saalis. Ajalehed avaldasid puudujate edetabeleid, iga ETV-s üle kantud riigikogu infotund tõi ajalehtedesse kümneid kirju, kus valijad kurjalt siunasid oma saadikuid, kes sellelt üsna mõttetult ürituselt puududa söandavad.
Ajapikku õnnestus poliitikutel vähemalt ajakirjanikele selgeks teha, et riigikogu liikme töö ei seisne üksnes täiskogu istungitel osalemises, sest suur osa seadusloomest sünnib komisjonides, osa kokkuleppeid ja otsuseid aga lausa kohvikus. Teisalt jäid vist päris mitmed suuremad puudujad riigikokku siiski tagasi valimata.
Kevadiste valimiste järel puhkes hetkeks vaidlus selle üle, kas riigikogu liikmel on lubatud mõne toote või teenuse reklaamis osaleda. Raivo Järvi häält ja Elle Kulli nägu kohtab reklaamides tänaseni.
Reklaamitellimuste taga on mõlema avaliku elu tegelase suur positiivne tuntus. Samas sai Elle Kull ka riigikogu liikmeks just tänu sellele, et on näitlejana paljudele eestlastele armas, Raivo Järvi uus staatus tuleb aga isegi mõnele ajakirjanikele siiani üllatusena, sest tegu on ju lapsepõlvest mällu sööbinud “Onu Raivoga”. Kas valijad oleksid Toompeale saatnud ka tubli matemaatikaõpetaja Elle Kulli või väikeettevõtja Raivo Järvi? Vaevalt. Aga kas osa valijatest tahaks, et Kull ja Järvi keskenduksid nüüd ainult tööle riigikogus?
Meelelahutustegelaste puhul tekib mõnikord ka küsimus, kus lõpeb meelelahutus ja algab tõsine ajakirjandus. Aga see on ajakirjanduse, mitte poliitikute probleem. Kui telejaam valib valimistulemusi kajastava saate juhiks riigikogu liikme, siis teeb ta karuteene mitte ainult demokraatlikule protsessile, vaid ka iseendale.
Rääkige saadikutega
Eestis riigikogu liikmeid tagasi kutsuda ei saa ja see on pigem hea. Palju inetuid asju on ilmselt tänu selle võimaluse puudumisele olemata jäänud. Paraku ei ole enamik valijatest endale teadvustanud, et nende roll demokraatlikus otsustamises ei piirdu ainult kord nelja aasta tagant ühe numbri valimissedelile kirjutamisega.
Vestlesin hiljuti hea kolleegiga, kes kirus erakonda, kelle poolt ta kevadel hääle andis. Mees ütles, et järgmine kord ta seda erakonda enam ei vali. Küsisin, kas see ei ole mitte liiga järsk otsus, ega ta pole mõelnud esmalt oma saadikult kirja või telefoni teel aru pärida. Ta oli minu ettepanekust üllatunud ja tunnistas, et ei mäletagi, kelle poolt ta konkreetselt hääletas.
Põhimõtteliselt saab minu kolleeg ikkagi pöörduda oma küsimuste või etteheidetega selle erakonna riigikogufraktsiooni poole, keda ta toetas. Saab mured ära rääkida ja erakond saab teada, mida valija oleks oodanud ja ootab. Kardetavasti on minu kolleeg sel juhul siiski üsna suur erand, mis muide kaudselt selgitab, miks riigikogu liikmetel nii palju vaba aega on.
Kui valijad, kellele Hannes Võrno osalemine meelelahutussaates või Raivo Järvi osalemine reklaamides ei meeldi või kes eeldavad, et haigusleht kehtib riigikogu liikmele nii põhitöö kui kõrvaltegevuse kohta samaaegselt, otsustavad järgmistel valimistel nende poolt mitte hääletada, siis on see poolik lahendus. Võimalik, et puuduliku kommunikatsiooni tõttu jääb ühtedele teadmata teiste tubli töö seaduste menetlemisel ja teistele valijate pahameel “haltuura” pärast. Ning Võrno asemel saab riigikogu liikmeks hoopis Aivo Kääpiö, kes jätkab ühtlasi lastehommikutel krokodilli mängimist.


























