ANU LÕHMUS: Loomemajandus – Soome Nokia?

Või siis Tarmo Luisu valgusteid, Mangi mööblit, Tiina Talumees-Pärna kleite, Joiki küünlaid, GoodKaarma seepe, Kõlleste Kommimeistrite õietolmupõhiseid maiustusi või hiljuti suurt tähelepanu pälvinud Indrek Kaingi rahvuspapusid?

Loomemajandus – mis hõlmab kunste (maal, graafika), disaini (sh tootedisaini, moekunsti), arhitektuuri (sh maastikuarhitektuuri), muuseume, käsitööd, etenduskunste (muusika, tants, teater), kirjandust, ajakirjandust ja kirjastamist, raadiot ja TV-d, meelelahutust, IT-valdkondi (sh mängud ja uus meedia) ja reklaami – on üks Eesti majanduse paljulubavaid võimalusi. Paraku on Eestis küllaltki raske selgitada, et teadmistepõhise majanduse arengut ei tagata mitte ainult teaduse ja tehnoloogia innovatsiooniga, vaid ka kultuuri, kunsti ja disaini professionaalide tööga.

Kui võrrelda Eesti, Soome ja Taani majandusnäitajaid, siis loomemajanduse osakaal SKT-st on Taanis 12% ja Soomes 10%. Eestis oli see 2005. aastal tehtud uuringu põhjal vaid ligikaudu 3% SKT-st. Oleks ju väga tore, kui 2011. aastal, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, võiks see näitaja kasvada näiteks 9%-ni SKT-st. Selleks on aga vaja jõulisemaid riigipoolseid meetmeid ja suuremat ettevõtjate aktiivsust.

Arenenud riikides järjest olulisemat positsiooni haarav loomemajandus on Eestis justkui vanemateta laps, kelle teadliku ja koordineeritud arendamisega pole riigil olnud aega ega tahtmist tegeleda. Nüüd on meie majandus jõudnud seisu, kus on vaja uusi vaatenurki ja loovat innovaatilist lähenemist. Kas loomemajandus võiks olla mootor, mis meid praegusest madalseisust taas üles tõmbab? Julgustavaid näiteid ei tule kaugelt otsida.

Taanit ja Soomet on reklaamitud disainimaadena, kus riik on soodustanud loovate erialade võrdset arengut ja toetanud eri kultuurivaldkondi. Disaini hinnatakse ja disainerite tööd väärtustatakse. Mõlemad riigid on teadlikult soodustanud linnaruumi kultuuriväärtuslikku planeerimist ning avaliku ruumi ja ühiskondlike hoonete täna-päevastamist kunstiväärtuste toel. Õppe- ja teadusasutused teevad koostööd tootjatega ja nendega ka tahetakse koostööd teha.

Eestis paraku ei osata loojate ideid vääriliselt hinnata. Seevastu soomlaste kunsti ja disaini ülikool teeb peale Nokia Siemensi koostööd ka Marimekko, Iitala/Arabia, Kalevalakoru ja paljude teiste tõhusalt üles töötatud rahvuslike brändidega. Ülikoolis õppimise ajal osalevad üliõpilased tootearendusprojektides, ideevõistlustel ja tulevikutoodete visiooni koostamisel. Soomlased ise ütlevad, et disainikooli on raske sisse pääseda, kuid seal on väga lihtne õppida, sest disainiüliõpilaste järele on riigis suur vajadus. Lõpetanutel on kerge nii kodu- kui ka välismaal tööd leida.

Eestis olid kunsti ja disaini toetamisega seotud meetmed paraku paljukirutud nõukaajal paremini ja tõhusamalt korraldatud. Kui praegu innustab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus tootearendusprogrammi kaudu ettevõtjaid disainereid vaid ajutiselt palgale võtma, siis mõnikümmend aastat tagasi suunati värsked kunstiinstituudi lõpetajad pärast lõpetamist tootmisettevõttesse. Tänapäeval ei oota ettevõtetes neid noori spetsialiste keegi. Kui Soomes on praegugi tavaks, et noored disainerid teevad oma esimesed toodangu disainimise katsetused tootvas tööstuses ning mitmed sealsed silmapaistvad doktoritööd on olnud seotud tootearendusega ja ettevõtetele (nt Arabia ja Nokia) tooteseeriate väljatöötamisega, siis meil on kadunud selline lähenemisviis, et kunstnikele oleks juba ülikooli lõpetades tööstuses tootearenduseks koht ootamas.

Vähe loovust, palju raha

Miks see nii on? Kui 1990-ndate keskpaigas toimus Eestis majanduse suuremahuline ümberkorraldamine, osutus kunstnik/ disainer ettevõtetes mittevajalikuks, sest odava allhankemaa mainega riigile ja selle ettevõtetele polnud enam tootearendust vaja: kogu loov töö tehti ära mujal. Nii harjusid meie ettevõtted pingutamata kiiret ja võimalikult suurt kasumit teenima.

Eesti kunstiakadeemiast suurepärased erialateadmised ja kõrghariduse omandanud professionaalil on Eesti ettevõtetes raske erialast tööd leida. Seetõttu on üks lahendus töötada vabakutselise kunstnikuna, müüa originaalloomingut ja mõelda välja võimalused oma loomingu tiražeerimiseks.

Riigi investeering haridusse ning mõõtmatu potentsiaal on paraku Eestis kasutamata ja läheb kaotsi. Paljud loovisikud ning mitteprofessionaalid nokitsevad siiski kutsumusest ja n-ö hobi korras kodus köögilaua taga midagi – enda lõbuks, sõpradele-tuttavatele kingiks ja müügiks ning Eesti vähestesse kunstigaleriidesse komisjonimüüki viimiseks. Parimal juhul on koondutud tagasihoidliku majandustegevuse huvides MTÜ-ks või mikroettevõtteks.

Siiski on mõnigi Eesti tootja vastuvoolu ujudes kangekaelselt jäänud oma toote ja brändi loomise juurde. Praeguses majanduspildis on nad kindlasti pigem võitjate või vähemalt ellujääjate poolel.