ANTS JUSKE: Rohkem tasuta lõunaid

Parempoolne ilmavaade armastab korrutada: “Pole olemas tasuta lõunaid.” Kuidagi ei saada aru, et mõne lõuna väljategemine tuleb odavam kui koonerdamine ja ainult omaenda lõunale mõtlemine. Kunagi, kui praegune lugupeetud prorektor ja sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega Jaak Kangilaski oli kunstnike liidu noortekoondise esimees, võttis ta liikmeks pea iga sooviavaldaja, isegi kui oli selge, et tegemist on andetu kunstnikuga: “Parem ikka, kui et ta tänaval laternaid loobib ja prügikaste ümber ajab.”

Mindki võeti spordikooli, vaatamata mingitele füüsilistele eeldustele. Nüüd ainult imestame ja arutame, mis võiks olla noorte narkomaania ja jõhkrate mõrvade taga. Suitsetamisest loobumise jaoks soovitatakse parima vahendina asendustegevust: kui loobujal tekib suitsuisu, siis närigu midagi, mingu jooksma või palli mängima. Tagantjärele tarkus muidugi. Neid asendustegevusi peaks leidma enne, kui pahed kaela tulevad. Kuid kust neid leida ja kuidas nendeni jõuda? Enam pole noortekoondist, mille kaudu said tasuta värve, ega ole ka spordikoole, on klubid ja kui tahad last trenni panna, siis ainult maksa. Minu kadunud spordivaenulik ema ei jõudnud ära imestada, kuidas mingeid jõmpsikaid kupatatakse lennukiga tasuta ühest liidu otsast teise. Nüüd ahastab mu Tartu sõber, kui kuuleb, et tema noortekoondisse kuuluv tütar peab jälle kuhugi võistlusreisile minema. Kõik maksab.

Tasuta lõunad äraspidiselt

Miks tulistab või pussitab igati normaalne noor inimene huupi omaealist? Üks asi on muidugi asendustegevuse puudumine, kuid teine ka see, et õrnas eas laps ei vaja üksnes elementaarset suhtlemist ja ärakuulamist, vaid ka tunnustust.

Kui ta ei saa seda kodus, koolis ega spordiplatsil, siis tulevadki pähe igasugused muud mõtted – peaasi, et oled millegi erakordsega toime tulnud, millega teiste ees uhkustada. Kurb on näha tegevusetuid noortekampu suvel Lasnamäe vahel või talvel koridorides jauramas või kaubanduskeskustes kolamas. Samal ajal näeme me tühjalt seisvaid staadione ja spordisaale, mis on kindlalt kümne luku taga.

Siiski on veel kohti, kuhu heidikudki pääsevad tasuta. Käin tihti rahvusraamatukogus, kus ei nõuta 75-kroonist piletit nagu Kumus või kinos. Raamatukogus on oma kindel klientuur, kes tuleb juba enne avamist, siis lappab lehti, vaatab näitusi, leiab tuttavaid ja nosib sööklas oma võileiba. Seal võib kohata nii noori kui ka vanu, kindlasti neidki, kes õhtul lähevad tagasi varjupaika.

Võib jällegi öelda, et Eesti pole nii rikas riik nagu Inglismaa, kus pea kõik muuseumid on huvilistele tasuta, või kui Soome, kus kunstimuuseumisse pääsevad tasuta alla 18-aastased. Kindlasti aga oleme nii rikkad, et nende asendustegevuste puudumisest tekkinud vaimseid ja füüsilisi tüsistusi tasuta ravida või siis arutul hulgal vange ülal pidada. Just viimati mainitud on tegelikult need päris tasuta lõunad.

Kõige lihtsamalt öeldes: kuidagi ei saada aru, et arstile ei tule maksta tema patsientide rohkuse eest, vaid selle eest, mida vähem neid on. Tasuta lõunad tasuvad end lõppkokkuvõttes ära.