Ansip, Churchill ja liberalismi reetmine

Krossi mõttekäik oli umbes selline, et Stalinilt polnudki loota sündsat tegutsemist ja Stalin käitus nii, nagu üks Stalin pidigi käituma. Kuid just Churchill pidi esindama õiglust ja moraalsust ning nende põhimõtete reetmise eest väärib ta ka suuremat kriitikat.

Midagi samalaadset väljendub ka minu, ise parempoolsete vaadetega inimese suhtumises Eesti paremerakondade käikudesse viimase kümne aasta jooksul.

Konkreetselt näitab näpp praegu Reformierakonnale ja jutt käib ühest viimase kümnendi selgest trendist: keskvalitsuse tugevnemisest teiste (põhiseaduslike) institutsioonide arvel.

Võimu koondamise näiteid on niivõrd palju, et me peaaegu ei märkagi neid enam või ei oska enam ammu kritiseerida. Näiteks hiljuti ilmus uudis, kus riigikogu liige Urmas Reinsalu ütles, et valitsus valmistab ette seaduseelnõu, mis hõlmaks muudatusi kogu peretoetuste süsteemis. Tore, eks ole. Võib-olla arutab ka riigikogu komisjon midagi ja kui valitsus on eelnõu lõpuks valmis saanud, viskab riigikogu oma kohustusliku allkirja alla. Siis kirjutab sellest natuke ajakirjandus ja kõige lõpuks saavad alamad, vabandust, kodanikud teada, milline uus süsteem neid ees ootab.

Ajakirjandus, kohtud…

Riigikogu – institutsiooni, mis põhiseaduse järgi peaks olema ülimast ülim – marginaliseerimisest on muidugi räägitud aastaid. Aga sama tendentsi näeme mujalgi. Näiteks Rein Langi võitluses ajakirjanduse reguleerimiseks. Või uues kohtute seaduses, mis paljude riigikohtunike arvates on samm täitevvõimu tugevdamiseks kohtunike arvel. Või võtkem eelmise nädala uudis, et Euroopa Keskpank kardab: Eestis ettevalmistatav uus statistikaseadus võib ohtu seada statistikaameti sõltumatuse.

Majandusajakirjanikuna mõtlen vahel näiteks ka Eesti Panga rolli üle. Meenub, kuidas 2005. aasta lõpus ütles Andres Lipstok, et võiks kaotada tulumaksutagastuse eluasemelaenu intressidelt. See oleks olnud väike samm laenubuumi ohjeldamise suunas. Äripäev korraldas selle peale kiiresti suuremate erakondade seas küsitluse, mida nemad ettepanekust arvavad. Kindel vastus oli „ei”. Mida tegi selle peale keskpank? Loomulikult mitte kui midagi. Ei võidelnud nad oma ettepaneku nimel, ei selgitanud, ei kaitsnud. Nagu boss (Ansip) ees ütles, nii lojaalne Lipstok lõpuks ka käitus.

Kõigi ülaltoodud näidete puhul võib esitada nii poolt- kui ka vastuargumente. Ma saaksin aru (kuigi mulle see ei meeldiks), kui kõike seda oleks tehtud vasakparteide eestvedamisel. Paradoksina on juhtohjad olnud Reformierakonna käes ja Reformierakond on kõigis neis valikutes asunud keskvalitsuse tugevdamise positsioonile. See käib risti vastu Adam Smithi, John Stuart Milli või Friedrich von Hayeki traditsioonile. Risti vastu klassikalise liberalismi põhimõtetele, mida see erakond ise kunagi eeskujuks seadis ja mille nad nüüd, võib vist öelda, on reetnud.