Andrus Saar: Valimised ei tähenda veel demokraatiat
Kitsalt mõistetud kontseptsioon lähtub põhimõttest, et iga režiim, kus valitsused vahetuvad valimisvõitluse tulemusena ning valimisi korraldatakse regulaarselt, vabalt ja ausalt, võib ennast pidada demokraatlikuks. Selle kontseptsiooni kohaselt on riigi funktsioneerimise seisukohalt keskseks nähtuseks eliidi kokkulepped valitsemise põhimõtete üle. Elanikkonna eelistustel on vähene tähendus. Sotsiaalset mobilisatsiooni peetakse ebatähtsaks. Seda kontseptsiooni nimetatakse sageli valimisdemokraatiaks või esindusdemokraatiaks. Kodanikud teostavad võimu kellegi kaudu. See võib aga muutuda igasuguseks -kraatiaks, näiteks kasvõi tehnokraatiaks, mida me Eestis praegu näeme. Esindusdemokraatia puhul võivad valitsus ja poliitiline eliit täiesti vabalt eirata elanikkonna eelistusi.
Lähtudes eri rühmadest
Taolisena mõistetuna ignoreeritakse demokraatia olemuslikku põhimõtet, mille järgi demokraatia väljendub selles, et poliitikat aetakse elanikkonna erinevate gruppide soovide põhjal. Demokraatia ei piirdu ainult kodanike valimisõigusega. See on vaid üks liberaalseid õigusi, nagu sõnavabadus, naistele valimisõiguse andmine jms.
Eestis kiputakse vaikima ühest demokraatia lahutamatust osast, vastutusest. Valitud isikud ja institutsioonid vastutavad oma valijate ees. Selle põhimõtte eiramise tulemusena puudub valijatel igasugune kontroll, mida valitud teevad saadud mandaadiga: kas nad viivad ellu lubadusi, mille tõttu nad valitigi.
Osa poliitikuid peavad vastutuseks valimisi iga nelja aasta järel. Üsna loomulikult on tegu naeruväärse vastutuse vormiga. Muide, suletud süsteemist annab märku isegi ETV saade „Foorum”, kus üldjuhul ei lasta kõneringi kunagi eksperte, valijatest kõnelemata. Käib üks klaaspärlimäng, mille mängu ilu lastakse valijatel armulikult vaadata. Samal ajal aga mingites jaburates meelelahutussaadetes tuuakse kohale statistid. Selliseks on taandunud valija roll tegelikult. Valijatele antakse õigus hääletada igasugustes mängudes ja valimistel, kuid õigust kaasa rääkida ei anta.
Nõnda hakkab valijas süvenema tunne, et ta ei saa paljudest lihtsatest asjadest aru, ta ei mõista, kuidas üleüldse võidakse jokk-skeeme aktsepteerida, miks eiratakse ülbelt ühiskonnas heakskiidetud norme ja väärtusi.
Poliitikahuvi kasvab
Üpris suure osa elanikkonna võimetusest efektiivselt mõjustada poliitilis-majanduslikke protsesse kasvas möödunud aasta lõpul välja tugev avalik protest, mida püütakse praegu rahvaparlamendi abil kas kanaliseerida või siis elanikkonna osalust ühiskondlike arengute kujundajana suurendada.
Esialgu pandi protsessid jääkeldrisse jahtuma. Küllap mitte kauaks. Sellest annab tunnistust inimeste suurenenud huvi poliitika vastu. Näiteks Euroopa väärtuste uuringute kohaselt on taas hakanud jõudsalt kasvama inimeste hulk, kes räägivad poliitikast. Kui kõnelda Eestimaa ees seisvatest ülesannetest, siis praegu peavad Eestimaa elanikud kõige tähtsamaks eesmärgiks võitlust hindade tõusu vastu (72%), teisele kohale jääb soov anda inimestele suurem võimalus poliitikas kaasa rääkida (56%). Sõnavabadust peavad inimesed nüüdses Eestis üsna enesestmõistetavaks nähtuseks ja seepärast selle õiguse matmist keldrist võrsunud ideedesse ei peeta eriliseks saavutuseks.
Näeme, et valijate osalus oma ideede väljaütlemisel ei ole just muljetavaldav. Miks? Aga selsamal valijal puudub efektiivse demokraatia kogemus. Viimatine kogemus, kus inimesed tundsid, et nende sõna maksis, pärineb aastast 1991. Hilisemal perioodil algas hiiliv kaugenemine või siis inimesi kasutati oma kildkondlike huvide eesmärgil ära. Ainsad jõud, kellel on ligipääs poliitilisele eliidile, on rahakotimehed, ärilised toetus- ja survegrupid, kes ootavad kas soodsaid lahendusi või siis seda, et jätkuks status quo.
Rahvaparlament survestab
Kolmas sektor, mis peaks esindama valijate erinevaid huve, jääb suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes (osa neist on valitsuse rahastatud). Ometi peaks see üldiselt olema kõige olulisem kanal. Tänu nendele saab üksikisik efektiivselt ja mõtestatult ennast seostada, identifitseerida poliitilise süsteemiga. Toetus-, huvi- ja survegrupid võivad pakkuda tuge küsimustes, milles üksikisik ja perekond on võimetud. Grupid võimaldavad efektiivsemalt oma arvamusi sõnastada, välja öelda ja tulemusrikkamalt osaleda riigi võimaluste ümberjagamisel enese kasuks. Grupid toovad ühiskonda teatud stabiilsuse.
Kas rahvaparlament tagab stabiilsuse? Võib-olla. Kas rahvaparlament hakkab esindama survegrupi rolli? Tõenäoliselt. Kas poliitiline eliit hakkab rahvaparlamendi ettepanekuid hoolikamalt analüüsima? Hakkab, teatud piirini. Kas rahvaparlament toob ühiskonna valupunktid paremini välja, kui seda teeksid huvigrupid ja avaliku arvamuse uuringud? Vaevalt. Kas rahvaparlamendi tegevuse tulemusena muutub Eesti poliitika vastutustundlikumaks? Küllap. Kas inimeste osalus poliitikas suureneb? Sõltub. Kuivõrd efektiivseks muutub ettepanekute teekond parlamendi otsusteks. Sõltub sellest, kui suures osas suudetakse Toompeal vabaneda klaaspärlimängude või eestimaiste karikakramängude võlutud ilust. Seniks, kuni ei muutu demokraatia põhimõtete järgimine, jääb võtmesõna ikkagi poliitilise eliidi kätte.
