Andrus Kivirähk: Viimased uudised rindelt
Kuulsast hüüdlausest „Sõna sõna vastu!” ei hooli keegi, sest ühe mehe sõna idanes ja võrsus, teise oma aga hajus ilmaruumi, märkamatu ja ebaoluline nagu lepa-triinu ohe.
Jah, see, mida Meikar rääkis, on muutunud ühiskonna silmis samasuguseks ilmselgeks teadmiseks nagu see, et sõna „aabits” algab a-tähega või et lõvi on lihatoiduline loom. Kõigele krooniks pani NO99 nüüd Reformierakonna juhatuse ka laulu sisse ja seda teavad kõik, et laulu seest enam välja ei saa.
Kuid mis olukorra eriti veidraks muudab, on see, et tegelikult pole ju ükski oravate asjapulk siiani möönnud, et Meikar kõneles tõtt. Pigem ikka „usutakse Michalit”! Ehkki kogu ühiskond on veendunud vastupidises, istuvad reformierakondlased kivistunud nägudega, vaikivad, või kui neid pisut torkida, siis teevad vastumeelselt suu lahti ja räägivad aiaaugust.
Näed, Valdo Randpere käis isegi NO99 aktsiooni vaatamas, väljus teatrist rõõmsa näoga ja ütles, et oli väga lõbus ja auru peabki välja laskma, tubli töö! Need pole tõesti enam inimesed, vaid ehtsad teflonpannid.
Kaua võib sedasi sõrgu vastu ajada? Oi, kaua! Ajaloost on teada näiteks juhtum Molotovi ja Ribbentropi 1939. aastal sõlmitud pakti salaprotokollidega, millega jagati mõjusfäärid Ida-Euroopas.
Läänemaailmas said need mingil määral tuntuks kohe pärast sõlmimist. Pärast sõja lõppu, mil sakslaste arhiivid liitlaste kätte langesid, polnud neis aga enam midagi salajast, protokollid avaldati, neist kirjutati, need said osaks üldtunnustatud ajaloost.
Aga mitte Nõukogude Liidus! Seal eitati MRP sala-protokollide olemasolu vääramatu kangekaelsusega veel viiskümmend aastat, valetati ja vassiti, neid inimesi aga, kes ülejäänud maailma jaoks enesestmõistetavat ajaloofakti mainida julgesid, karistati ja pandi vangi.
Kivistunud nägudega kommunistid, umbes nii nagu Reformierakonna juhatus praegu, ei hoolinud sellest, kui narr nende vale välja näeb. Nad olid endale pähe võtnud, et tuleb eitada, ja eitasidki, sest seda nõudis partei.
Alles Gorbatšovi ajal, pärast pikka kemplemist rahvasaadikute kongressil ja vanameelsetega sõdimist, tunnistas Nõukogude Liit, et salaprotokollid olid tõepoolest olemas. Ja ega ma ei tea, võib-olla on praegu nende olemasolu Putini Venemaal jälle kahtluse all.
Ilmub ju aeg-ajalt välja igasuguseid kummalisi, otsapidi muinasjutumaailmas elavaid inimesi. Mõni eitab holokausti, mõni väidab, et inimene pole tegelikult kunagi Kuul käinud. Reformierakonna juhatus pole oma luuludega üksi.
Muidugi, võib aimata, mida nad loodavad. Suvi tuleb peale, jalgpalli EM juba käib, inimestel on lõppude lõpuks targematki teha kui tegeleda ühe totaka skandaaliga.
Tõepoolest, on ju olemas lilled, heinamaa ja päikesepaiste, mitte ainult hammastega oma toolist kinni hoidev justiitsminister. Inimesed juba unustavadki tema korraks pinnale kerkinud isiku. Selle nimel hoitaksegi praegu hinge kinni, käiakse kikivarvul. Ärge mõelge meie peale, tegelege oma asjadega!
Ja kui avalikkuse huvi prožektorikiirena mujale pöördub ja tuba on jälle ohutult hämar, siis hingatakse kergendatult. Puhh! Mööda läks! Saab hakata jälle rahus poliitikat tegema.
