Andrus Kivirähk: Vanurite päevakodu
Tööl enam ei käida, lapsed elavad oma elu ja tulevad harva külla, kunagised sõbrad on surnud. Ja uusi leida pole lihtne, sest ega siis vanainimene ei lähe ööklubisse suhteid looma. Nii istutaksegi kodus ja igavletakse.
Nüüd aga tundub, et Eesti riik on eakate inimeste murest aru saanud ja võtnud tarvitusele vastavad abinõud! Vanainimeste jaoks on mõeldud välja tore ajaviide, Eesti Energiaga lepingute sõlmimine. Eesti Energia hubastes klienditeeninduspunktides on pensionäridel nüüd võimalik veeta pikki tunde, lausa terveid päevi! Olla soojas ja tutvuda teiste omasugustega, justkui mõnes pensionäride päevakeskuses. Istuda saatusekaaslastega külg külje kõrval nagu silgud pütis ja luua sõprussidemeid.
Mingit muud mõtet ma sellel jamal küll ei näe. Kogu see tsirkus elektripaketi valimise ümber meenutab eesti mütoloogiast tuntud nippe krati tegevuses hoidmiseks: põrguloomale tuli leida mingi raske ja mõttetu töö, nagu näiteks liivast köie punumine või sõelaga vee kandmine. Kära palju, villa vähe! Ka elektripaketi valimise puhul püütakse jätta muljet, justkui oleks tegemist millegi olulise ja tähtsaga, uuritakse prillid ninal eri pakette ja üritatakse leida erinevust komakohtades. Tehakse nägu, justkui oleks võimalik hoolsa kodutöö tulemusel sõlmida mingi iseäranis soodus leping! Tegelikult pole neil eri pakettidel aga mitte mingit vahet. Veelgi enam: lepingu sõlmimine on üleüldse täiesti mõttetu tegevus, sest ega elekter seina seest kuhugi ei kao ja maksma pead ikka umbes sama palju kui need, kellel leping taskus. Võib-olla kröömike rohkem, aga väga võimalik, et hoopis vähem! Sest miks muidu elektrimüüjad oma klientidele nii kangesti fikseeritud hinnaga lepinguid pähe määrivad? Siis on neil kindel kopikas kaukas!
Paljud inimesed on selle ka ära tabanud ja loobunud totruse peale aega raiskamast. Või siis alistunud meediast kostvale kärale, käinud korra internetis ja mingi lepingu valmis teinud – sähke, sööge! Aga nagu ikka, jäävad hammasrataste vahele õnnetud pensionärid, kellel pole internetti ja keda on valjuhäälse jutuga kerge segadusse ajada. Nemad arvavad vahest tõesti, et kui sa päev otsa Eesti Energia kontoris ei higista ja lepingut ei sõlmi, siis võetakse sult vana-aastaõhtul kell 12 elekter ära ja tuba mattub pimedusse. Või kui nad ka lausa nii ei mõtle, siis on nad veneaegsete inimestena harjunud bürokraatide korraldusi täitma, minema sinna, kuhu kästakse, seisma järjekorras ja kannatama. Ülemus ju käskis! Nad on leppinud sellega, et riik neid alandab ja piinab, nad on näinud leivasabasid ja rahareforme, nad kannatavad vaikides, ainult ohkavad kurvalt.
Seejuures vajavad just nimelt pensionärid, kes niigi elektrit iga hinna eest kokku hoiavad, seda totakat lepingut kõige vähem. Nemad võiksid küll rahumeeli vanaviisi edasi lasta, nende elektriarve tuleb igal juhul õige pisuke. Aga seda peaks neile ütlema, sest vanad inimesed on seaduskuulekad ja kui neile pidevalt mingitest tähtaegadest kõrva pasundatakse, siis lähevad nad ähmi täis ja kasvõi tapavad ennast ära, aga leping peab saama sõlmitud! Milleks neid sedasi solgutada ja kiusata? See on küsimus riigile, see on küsimus Eesti Energiale, aga see on ka küsimus nende vanainimeste lastele. Vaevalt et nad kõik järeltulijateta on. Peaks ikka katsuma oma esivanemaid mõttetust vaevast säästa.
See, mis neil päevil teeninduspunktides toimus, oli ikka väga piinlik.
