ANDRUS KIVIRÄHK: Tegelased Gori albumist

Reformierakond on ometi üks väheseid Eesti parteisid, mille ideoloogia on täiesti selge ning sihid arusaadavad – selles suhtes tuleb teda kindlasti kiita. Igale mõtlevale inimesele peaks olema näha, mis asja see erakond ajab ja kelle huve kaitseb. Ettevõtjad, suuromanikud, tööandjad – nemad peavad Reformierakonna poolt olema ja on ka. Aga neid pole ju nii palju, et tagada Reformierakonnale valimisvõit.

Kas näiteks need 20 000 inimest, kes andsid Harjumaal oma hääle Andrus Ansipile, on tõesti kõik firmaomanikud ja ärimehed, kelle eesmärk on maksta riigile võimalikult vähe makse ning vallandada oma alluvaid päevapealt ning koondamistasu maksmata? Vaevalt küll. Kindlasti saadi terve hulk hääli ka inimestelt, kelle loomulik, elulistest huvidest lähtuv valik peaks olema risti vastupidine ja suunama nad pigem sotsiaaldemokraatide manu. Aga ju see on väline hiilgus, mis eksitab. Usun, et paljud andsid oma hääle Reformierakonnale vaid sellepärast, et Ansip on lihtsalt nii tore ja sportlik mees. Või siis sellepärast, et Kristiina Ojuland on nii kena ja tantsib hästi.

Trooja hobused

Nüüd ongi siis asi niikaugel, et valimistel võimsalt esinenud erakond asub oma plaane ellu viima. Ning ehmatus on suur. Korraga selgub, et Reformierakond on sokutanud oma inimesed sotsiaal- ja kultuuriministeeriumi ning nuputanud välja huvitavaid eelnõusid, mis sobiksid vahest kuhugi Zola “Söekaevurite” aegsesse ühiskonda. Mõnes mõttes on tegemist ehtsa kaaperdamisega: just nimelt sotsiaal- ja kultuuriministeerium peaksid olema ametkonnad, mis astuvad reformierakondlikule mõtlemisele julgelt vastu ning suudavad mõelda ka muust kui kasumi suurendamisest ja soodustuste kaotamisest. Aga võta näpust: mõlemasse ministeeriumisse sokutati Trooja hobune, ühest tuli välja Jänes, teisest Maripuu, ning hakkas pihta. Kits sai kärneriks ja kapsad lõdisevad.

Dürrenmattil on näidend “Romulus Suur”, mille peategelane on asunud Rooma keisri aujärjele vaid selleks, et Rooma riik võimalikult kiiresti ja valutult likvideerida. Teatud mõttes võib sedasama väita Reformierakonna rolli kohta sotsiaal- ja kultuuriministeeriumis. Oli ette arvata, et need ministeeriumid võivad tüli teha ning segada kuulsusrikast teekonda Euroopa rikkaimate riikide sekka. Seega oli kõige targem need tõrksad kantsid vallutada ja muuta iseenese karikatuuriks. Ning rännak Smaragdlinna pimestava hiilguse poole võis alata.

Detsembrimäss

Praegu käivad Tallinnas 1924. aasta detsembrimässust kõneleva filmi võtted. Väga lihtne on tõmmata paralleele pronksiööga ning näha parajasti kohtupingis istuvates nasˇilastes Kingissepa ja Anvelti ürituse jätkajaid. Nad ka laiavad seal samamoodi, nagu laias Jaan Tomp, selle vahega, et Tomp lasti sedamaid teistele hoiatuseks maha, aga nasˇilasi vaevalt keegi puutub.

Jah, muidugi, sarnasusi on, Venemaa ässitas siis ja ässitab ka praegu. Aga on ka erinevusi. Tollal ei määranud rindejoont rahvus – need, kes mässu tõstsid, olid eestlased. Ei maksa unustada, et vasakpoolsetel jõududel oli 1920. aastate Eesti Vabariigis rahva seas märkimisväärne toetus. Sealhulgas ka kommunistidel. Ning mitte ainult Eestis, nad olid populaarsed terves Euroopas. Neid toetasid paljud, alates lihtsatest töölistest ja lõpetades kõrgintellektuaalidega, keda Stalin nimetas kasulikeks idiootideks. Aga nende “idiootide” enda poole kallutamisega poleks ta ise hakkama saanud, kui poleks olnud meie Reformierakonna eelkäijaid ja mõttekaaslaseid.

Neid isikuid on võrratult jäädvustanud Gori, neist on kirjutanud Tammsaare. Köögertalid, Paralepad ja Kaval-Antsud on persoonid, kelle eksistents ja sõnaõigus ühiskonna asjades keerab teistel nina lausa vägisi vasakule. Aus inimene ei saanud ju toetada erakondi, kuhu kuulusid või mida toetasid säärased tegelased.

Mõelgem ka praegusele Eestile: kindlasti suudaks igaüks meist koostada nimekirja vähemalt viie eriti ülbe ärimehe või ilmselgelt korrumpeerunud riigitegelase nimega, kelle teod ja sõnad panevad oma küünilise matslikkusega lausa ahhetama. Kusjuures pole midagi imestada, kui me näeme neidsamu härraseid 24. veebruaril presidendi vastuvõtul tantsu keerutamas ja loeme pärast seda Kroonikast kiitvat hinnangut suurärimehe abikaasa kleidi ning juveelide kohta. Kas ei hakka me pärast seda ka omaaegsetest kommunistidest veidi teisiti mõtlema?

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunen’d salaja... Et seda ei juhtuks, peaksid ka tööandjaile mõeldud erakonnad katsuma inimese moodi käituda. Et nad liiga vastikuks ei muutuks. Kõige targem olekski neil ehk võtta ette album Gori karikatuuridega, uurida neid ja vaadata vahel tähelepanelikult peeglisse. Kas sarnasus on juba liiga suur? Siis oleks aeg veidi tagasi tõmmata.