ANDRUS KIVIRÄHK: Tahan olla superhüpermega

Mõtlema paneb vaid see, kui palju on Eestis ikkagi inimesi, kelle jaoks pole mingi probleem kujutleda ennast tulevase “superstaarina”. Neid käis ju katsetel üle tuhande!

Üritan ette kujutada, kuidas säärane otsus sünnib. Inimene ärkab hommikul, lülitab raadio sisse või toob postkastist ajalehe. Sealt saab ta teada, et peagi käivitub uus saatesari, mille võitja kroonitakse superstaariks. Ta sügab end kõrva tagant, urgitseb natuke aega ninas. “Hm... superstaar... No see on ju küll midagi täpselt minu jaoks,” mõtiskleb ta. “Jaa, ma olen tegelikult alati tundnud, et ega see McDonald’sis töötamine ja kotletisaiade müümine pole minu õige amet. Just, just, mina olen see... kuidas see sõna kirjutatigi... superstaar! Vohh! Täpselt!”

Ta silmitseb oma paljaid varbaid ning talle tundub, et need varbad on väga superstaarilikud. Siis lontsib ta vannituppa, vaatab peeglisse, pigistab välja ühe vistriku ja leiab, et nüüd on ta superstaari-karjääriks lõplikult valmis.

Ja seejärel läheb too inimene superstaaride võistlusele, laulab valesti ja kõvasti, ning kui ta viisakalt koju tagasi saadetakse, ei lase ometi nina norgu.

“Noh, sedapuhku ei vedanud,” mõtiskleb ta järgmisel hommikul töö juures ja solgutab friikartuleid õlis. “Eks teine kord. Ju neid konkursse tuleb veel – noh, mingi “Megageeniuse” või siis “Hüpersangari” oma. Siis ma lähen jälle ja äkki siis näkkab paremini!”

Säärane inimene on nagu eit “Kuldkalakese” muinasjutust, kes on täiesti veendunud, et ta võiks vabalt olla kas või keisrinna, kuid leiab end lõpuks ikka oma vanast osmikust, lõhkise küna kõrvalt. Asi pole mitte selles, et oleks patt end tähtede poole küünitada, vaid selles, et edu tahetakse saavutada kuldkala abil. Kui inimesel on soov saada heaks lauljaks, siis on see tore ja kui tal on piisavalt annet, siis viib visadus ikka lõpuks sihile. Aga mitte mingi suvaline telesõu. Kes seda usub, sellel on ikka peas mõni kruvi puudu. Ja kahju, et neid leidub Eestis sellises koguses. Nagu ütles Saamuel Pliuhkam Riho Undi nukufilmis:

“Meie, eestlaste õnnetus on see, et lolle on kole palju.”

Tegelikult on see inimene, kes superstaari-saate esimesest voorust tagasi oma lõhkise küna juurde kupatati, veel õnnega koos. Hiljem, kõrgemalt on juba valusam kukkuda. Sest milline võib olla saate lõpptulemus? Mis ootab ees võitjat? Kas temast tõesti saab paugupealt uus Madonna või Elton John, kelle ees rullub lahti terve maailm, otsekui punane vaip? Karta on, et ei. Temast ei saa isegi Tanel Padarit ega Inest. Lihtsalt üks järjekordne tibulind, keda seltskonnaajakirjad võivad mõnda aega ohjeldamatult lüpsta. Kui kaua, see sõltub juba sellest, kui sagedasti külastab uus “superstaar” Angelit ja Hollywoodi, ehk teisisõnu, kui vägevasti tema isiklik elu kõmiseda suudab ja kui palju tätoveeringuid ta laseb oma tagumiku peale teha. Noh, ja kindlasti kutsutakse ta ka Heimar Lengi saatesse, kommenteerima näiteks teemat “Eestimaa pikimad sääred”.

Loomulikult võib öelda, et asi seegi. Võib-olla need tuhat ja veelgi rohkem inimest, kes ennast superstaari-saatesse üles andsid, just sedalaadi tulevikku igatsevadki. Siis nad loomulikult polegi nii rumalad ja saavad lõpuks just seda, mida tahavad. Ainult et zˇürii peab hoolas olema, muidu juhtub jälle nii nagu MTV saatejuhi valikul. Oh sa armas aeg, see oli ju ka üks võimas üritus! Milline meediamula selle ümber vahutas! Nii palju soovijaid, nii tihe sõel! Ja tulemus: tuhandete seast valiti välja saatejuhi tööks absoluutselt sobimatu inimene, kes nüüd sai lõpuks sule sappa.

Või on 21. sajandi alguses inimkvaliteet Eestis nii kuulmatult alla käinud, et lihtsalt polegi enam kedagi võtta?

Seda ma siiski ei usu. Lihtsalt kvaliteet voolab teistesse kanalitesse. Sinna, kus ei hõlju ringi säärased õhku täis pumbatud sõnad nagu “superstaar”, vaid kus inimesed lihtsalt elavad ja töötavad ning tänu sellele toovad ka vahel tähti taevast alla.

Sellega seoses tahaks võtta ootamatu kurvi ja lõpetada hoopis sporditeemadel. Talv

läbi on vingutud ja virisetud meie suusatajate, eriti aga

Kristina Šmiguni kallal. No kuulge!

Tal on kaks olümpiakulda, nagu Veerpalulgi. Mida veel soovida? Et Šmigunil ja Veerpalul oleks kuldmedaleid kümme? See on võimatu. Et oleks kolm? Ka see on spordiajaloos üsnagi haruldane.

Üldiselt peetakse ka ühte kulda suureks õnnestumiseks, inimese elutööks. Aga mõned vist soovivad, et nad võidaksid kõigil võistlustel. Siis oleksid nad mingid inimjumalad ja neid tuleks laboratooriumis uurida nagu haruldasi mutante.

Võib muidugi korraldada televõistluse “Eesti otsib suusakuningat”. Tuhat lolli tuleb kokku, paneb suusad jala otsa ja laseb mäest alla. Lisaks muud jõu- ja ilunumbrid, peoga sekka muhedat huumorit. Suveks on võitja selgunud. Eesti on leidnud suusakuninga! Oma väge demonstreerib ta Õllesummeril, sooritades kraana tipust uhke benji-hüppe, suusad jalas ja uisud käes.