Andrus Kivirähk: praegune poliitika on kui iidamast-aadamast sodi, mis sobib ainult teatrirekvisiidiks
Kui ma ennast parajasti kodunt välja minema sättisin, et tulla Eesti Päevalehe toimetusse oma igalaupäevast kolumni kirjutama, ütles naine:
„Kirjuta täna millestki muust kui poliitikast.”
„Miks?” küsisin mina.
„Poliitikast on kõik juba nii tüdinud.”
Eks see on mingis mõttes tõesti õige. Juba ainuüksi nende inimeste hulk, kes ei tea, kelle poolt oktoobrikuistel valimistel hääletada, tõendab seda. Kusjuures probleem pole ju selles, nagu ei suudaks inimesed valida eri programmide ja lubaduste vahel. Neid absoluutselt ei huvitagi enam need programmid ja lubadused! Poliitikut teleekraanil nähes haarab käsi automaatselt puldi järele, et ebameeldivast vaatepildist rutem pääseda.
Kogu nende tegevus – omavaheline väiklane nägelemine, mida avalikkuse ees esitletakse millegi väga põhimõttelisena – on masendavalt tüütu. Isegi skandaalidega oled harjunud, needki korduvad tuima järjekindlusega ja sa ei viitsi enam ammu vihastada.
Poliitikud sarnanevad aina rohkem luitunud vanameeste ja vanamooridega, kes turu väravas vana kartulikasti otsas istudes pragunenud taldrikuid ja roostes kahvleid müüvad. Keegi ei taha osta seda iidamast-aadamast sodi, see sobib ehk ainult teatrirekvisiidiks, kui on plaanis lavastada mõni Tšehhovi näidend mandunud mõisnike elust.
Ja jätamegi nad sinna väravasse oma pooleldi kõdunenud kaupa kiitma ning unistama sellest, kuidas üks koide söödud laualina suudab tõrjuda kõrvale naaberletil vedeleva teise samasuguse. Kui nad ise aru ei saa, et nende kaltsude koht on tegelikult prügikastis, mis siis parata. Meie pöörame neile igatahes otsustavalt selja ning läheme edasi, sinna, kus müüakse värsket kraami.
Sest ega see pole ilmast kadunud! Loodus murrab end ju lõpuks läbi igast vanast sarast. Eriti just kohalike valimiste kontekstis on täiesti arusaamatu, miks peaks valija andma oma hääle mõnele elukutselisele poliitikule, kes on kõiki ammu surmani ära tüüdanud ja kandideerib lihtsalt sellepärast, et see on tema „töö” ja seda nõuab parteidistsipliin, kui ometi siinsamas, kõikjal meie ümber, igas linnaosas, on aktiivseid ning toimekaid kodanikke, kellele linna probleemid ka tegelikult korda lähevad.
Need on mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes on vabatahtlikult moodustanud kõikvõimalikke seltse ja ühinguid, kes tahavad, et linn areneks ning oleks kena ja kodune. Ja kes selle nimel reaalselt tegutsevad – hoolimata linnavalitsuses laiutavatest broileritest ja bürokraatidest. Just nemad oleksid ainuõiged inimesed linna juhtima ja ma loodan südamest, et nad oma nimekirjad oktoobris üles seavad. Palun, tehke seda!
Muidugi, nad pole nii „tuntud näod” kui need isikud, kelle naeratavad maskid parteikontorite käsul peagi majaseinu ehtima hakkavad ja kes kandideerivad ilma igasuguse südametunnistuse piinata ametikohtadele, mida nad iialgi täita ei kavatse. Lihtsalt selleks, et hääled kotti korjata ning siis pisematele sortsidele üle anda. Kuid ega vabaühenduste ja asumiseltside inimesed pole ka päris tundmatud. Vähemalt oma linnaosas on nad teada ja tuntud. Ja isegi kui me mõnda neist nime- ja nägupidi ei tunne, peaks juba ainuüksi see, et tegemist pole parteilasega, olema piisav põhjus, et neid valimistel toetada. Erakonda mitte kuulumine on tänases Eestis (kahjuks) kvaliteedimärk.
Tahaks ju midagi värsket. Tahaks midagi, mis on päris. Tahaks kõigile neile, kes valijat lolliks peavad, näidata, et lollid on hoopis nemad.
Tõepoolest, aitab poliitikast ja poliitikutest!
